/nginx/o/2009/03/24/152779t1h11b6.jpg)
Iga päev saame kuulda-lugeda Eestit laastavatest kriisidest. President rääkis aastapäevakõnes majandus- ja demokraatiakriisist, aina süvenevat rahandus- ja eelarvekriisi kogeme igaüks oma nahal. Siinkohal aga tahan peatuda hoopis üldtunnustatud põhimõtete ja tõekspidamiste kriisil.
Eesti on jõudnud verstapostini, kust edasiminekuks on vaja uusi mõttemudeleid. Enam ei piisa sellest, kui püüame teha senisest paremini, nüüd tuleb teha teisiti! Igal sportlasel nagu meil kõigil on ööpäevas 24 tundi. Kas Andrus Veerpalu tuli maailmameistriks seepärast, et treenis kõige rohkem, või tänu sellele, et treenis kõige targemini? Kaldun uskuma viimasena nimetatut.
Mahtu lõpmatuseni lisada ei saa, võtmeküsimus on efektiivsus. Ühest konsultatsiooniprojektist, kus osalen, selgub üsna veenvalt, et kontserni Eesti ettevõttes töötavad inimesed kauem kui soomlased, kuid põhjanaabrite tööviljakus on oluliselt kõrgem.
Oleme olukorras, kus rahvas aina võõrdub otsustajatest. Selle ehe näide on madal valimisaktiivsus, kinniste uste taga otsuste langetamine ning inimeste süvenev ükskõiksus riigiasjade korraldamise suhtes. Kaasamise hea tava ongi jäänud vaid heaks tavaks, käitumisnormina ei ole seda omaks võetud.
Meenutagem riigieelarve kärpeid, RMK reformi, töölepinguseaduse eelnõu menetlemist, ühepoolse palgavähendamise ideed, mille puhul pole märkigi otsustajate heast tahtest huvirühmadega konsulteerida. See tähendab hiljem kaotust efektiivsuses, sest kogu aur kulub üha kasvava vastuseisuga võitlemisele. Mis peakski inimesi innustama ellu viima otsuseid, mille kujundamisel pole neil endal sõnaõigust olnud!
Uuringutest nähtub, et ettevõtete juhid peavad alluvate kaasamise suurimaks takistuseks liigset ajakulu ning töötajate ja juhtkonna eri huvisid. Samasugune mõttemudel paistab olevat juurdunud valitsusliidu juhtide teadvuses.
Ajapuuduse vettpidavuse seab kahtluse alla asjaolu, et alati näib olevat kiire kaasata huvirühmi otsustusprotsessi, kuid ometi on hiljem, suurema vastuseisu ilmnedes küllalt aega põhjendada kaasamise võimatust või kõrvaldada valede otsuste tagajärgi.
Ettevõtjate kombel juhtide ja kodanike eri huvisid ettekäändeks tuua oleks poliitikutest muidugi kohatu. Samal ajal kuuleb meie riigijuhtideltki retoorikat, et inimesed ei tea, mis neile oluline või hea on. Valitsuse arvates ei saa enamik inimesi nagunii aru, miks Euroopa Liidu toimemehhanisme muutev Lissaboni leping tuli kiiresti ratifitseerida. Niisiis polnud põhjust seda teemat pikalt käsitleda.
Iga Euroopa Komisjoni ametnik teab, et ettepanekute mõju õigusaktidele on seda suurem, mida varasemas menetlusfaasis ettepanekud tehakse. Kodanikel on poliitika kujundamisel kaasarääkimiseks eri võimalusi, kuid seni on rahva rolliks jäänud erakondade programmides pakutud ideede vahel valimine. Aga mida teha juhul, kui ühegi programm meeltmööda pole, kas jätta protestiks valima minemata?
Paljudel inimestel ei luba valimisi eirata moraalne kohustus kodanikuna riigiasjade korraldamisel kaasa rääkida. Erakondadesse kuulub vaid alla viie protsendi Eesti elanikest, seepärast tuleb, olenemata erakondlikust kuuluvusest, luua kõigile võimalused osaleda poliitiliste seisukohtade kujundamisel. Ainult nii saab tekkida soov, kujuneda harjumus ja oskused otsustustes oma sõna sekka öelda. Põhjendused, et inimesi see nagunii ei huvita või et neil puuduvad vajalikud teadmised, ei aita meid kuigivõrd osalusdemokraatiale lähemale.
Professor Peeter Lorents kirjeldab raamatus “Süsteemide maailm“ värvikalt normi hilinemise printsiipi: mida suurem on mingi inimkoosluse vorm, seda hiljem võtab ta omaks väiksemates kooslusvormides kehtestatud normid.
Suurema kooslusvormi esindajana käitub inimene palju primitiivsemate reeglite järgi, kui ta käituks oma ajastu üksikisikuna. Me ei kujuta ju heas perekonnas ette olukorda, kus isa ja ema ei aruta teismeeas lastega pere sissetuleku vähenemisega kaasnevaid kitsendusi, põhjendades seda ülemäära suure ajakulu või sellega, et laps ei saa rahaasjadest nagunii tuhkagi aru. Ometi peab mõnigi poliitik säärast käitumist riigiasjade korraldamisel loomulikuks ja mõistlikuks.
Kui soovime, et Eestist kujuneks partnerlusele tuginev kodanikuühiskond, mis võimaldab igal inimesel end teostada ja olla kaasatud poliitikasse, peame edaspidi tegema midagi teistmoodi. Peame pakkuma kõigile soovijaile võimaluse osaleda poliitikas juba erakondade seisukohtade kujundamisel.
Näiteks oleme avanud oma Euroopa Parlamendi valimisplatvormi koostamise kõigile Eesti inimestele. Vaid nii kasvab valijate teadlikkus ja motivatsioon riigiasjade korraldamisel kaasa rääkida, sünnivad senisest paremad otsused ja saab need kiiresti ellu viia. Niiviisi paraneb ajapikku usaldus erakondade ja poliitikute vastu.