Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Anneli Talvik ütleb, et perearstide poolehoid 1. oktoobril algavale toetusaktsioonile on küll väga tugev, ent kui palju tohtreid aktsiooniga ühineb, ei selgu enne esmaspäeva.
Toetusaktsiooniga ühinemine on iga perearsti otsustada
29. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Iga praksis ja arst otsustab ise, kas ühineb, kõik perearstid on ju ettevõtjad,” selgitab Talvik, kes on Tallinna perearstikeskuse Sinu Arst juhataja.
Küll rõhutab Talvik, et perearstide hulgas valitseb protsesside liikuma panemiseks tugev üksmeel ja poolehoid kolleegide suhtes. “Meil oli eelmisel nädalal üldkogu, kus saalist tuli küsimus, kas keegi on selle poolt, et me üldse ei näitaks välja oma meelsust, ja mitte ühtegi kätt ei tõusnud,” meenutab ta.
Perearstide selts alustab 1.oktoobrist aktsiooni, mille käigus osutatakse elanikele arstiabi täpselt nii palju tunde, kui haigekassa perearstidelt ostab ja arstide ning haigekassa vahelises lepingus sätestatud on.
See tähendab, et perearst võtab iga päev vastu neli ja pereõde kolm tundi ja keskused on avatud endiselt kaheksa tundi päevas.
“Soovime näidata, milline olukord kujuneb esmatasandi arstiabis, kui arstid annavad abi just niipalju, kui riik praegu tellib,” toonitab Talvik.
Aktsiooniga toetatakse ka arstide liidu normeeritud tööaja nõudmisi.
Ületöö
Kui murekohaks on ülekoormus, kui palju siis perearst tegelikult päevas patsiente vastu võtab?
Talviku jutust selgub, et vastuvõtuaeg päeva jooksul erineb, sõltudes nii praksise suurusest kui meediku töö kvaliteedist. Eestis töötab praksiseid, kus vastuvõtu pikkus ei ületa haigekassa lepingus ette nähtut, aga Talviku teada ei saa pooles või isegi kahes kolmandikus praksistest tohtrid hakkama nelja ega pereõde kolme tunniga päevas, nagu leping ette näeb.
“Meil on lepingus niisugune punkt, et kui perearst ei saa tööga hakkama, peab ta pikendama vastuvõtuaega nii kaua, kuni kõik patsiendid on vastu võetud. Selline asi on täiesti arusaadav ajutiselt, näiteks gripihooajal, aga kui see on aastaringne, on puhtalt tegemist tööjõu ostmisega liiga odavalt,” leiab Talvik.
Nii on Eesti inimesed saanud tunde rohkem arstiabi, kui haigekassa selle eest perearstile maksnud on, sest tavaline vastuvõtt kestab enamikul tohtritel viis–kuus tundi päevas.
Vastuvõtuväline aeg on arstil ja õel mõeldud telefonile vastamiseks, paberitööks ja enesetäiendamiseks. Perearst pole ju ainult meedik, vaid peab korraldama töö oma ettevõttes, sest ta on enamasti ka tööandja ning töö personaliga, kõikvõimalike lepingute ülevaatamine, tehniliste ja finantsmurede lahendamine võtab oma aja.
Samuti kiputakse unustama, et perearsti ampluaa on väga ulatuslik ja et tohtrid peavad end täiendama mitmekümnel rindel, sest oma pädevuse piires tuleb kõikide erialadega kursis olla, selgitab Talvik.
Leidub perearste, kes nõutud 60 tunni asemel läbivad 100 ja rohkem tundi koolitust aastas.
Ravi kvaliteet kannatab
Ületunnitööd haigekassa kinni ei maksa, seega läheb perearsti töötund aina odavamaks. Kuid Talviku ütlust mööda ei olegi küsimus niivõrd rahas, kuivõrd liiga intensiivse koormusega töötamises, mis võib viia ravivigadeni. “Arstid nagu kõik tööinimesed tahaks ju oma tööd-tegemised mahutada kaheksa tunni sisse,” tähendab ta. “Paraku on see võimatuks muutunud. Vastame veel koduski patsientide meilidele ja telefonikõnedele. Minu tuttavatest arstidest ei jõua enne kella seitset keegi koju pere juurde.”
Esmaspäeval algava aktsiooniga soovitakse tähelepanu juhtida sellelegi, et perearstikeskustes pole haigekassa rahastatud kliinilisi assistente.
Assistendi või registraatori töö teevad praegu ära pereõed, kes haigega tegelemise asemel peavad telefonile vastama ja haldama paberimajandust.
Talvik toob näiteks nelja nimistuga perearstikeskuse, millel on ligemale 8000 patsienti, kellest umbes 80 protsenti käib aastas arsti juures ja teeb kokku kümneid tuhandeid pöördumisi telefonitsi.
“Pole mõeldav, et sellises ettevõttes pole assistendi funktsiooniga inimest!” tõdeb ta. “Patsiendid kurdavad, et telefoniliinid on kogu aeg hõivatud, ega mõista, miks arst või õde ei vasta. Aga kuidas vastata vastuvõtu ajal? Kas see ongi kvaliteetne arstiabi? Perearstikeskused võiksid korraks peatuda ja mõelda, kas rapsimine selle nimel, et kõik saaks ära teenindatud, võimaldab üldse enam kvaliteetset arstiabi.”
Jaan Lemendik, Pärnu perearstikeskuse juhataja
„Me toetame perearstide toetusaktsiooni igal juhul, aga siinkohal tuleks selgitada, et perearstide aktsiooni puhul pole tegemist streigiga.
Toetusaktsiooni ajal töötame nii, nagu sätestab leping haigekassaga. See näeb ette arstidel nelja- ja õdedel kolmetunnist vastuvõttu.
Kuid kõigil on ammu teada, et perearstid ei vaata kella ega aja kedagi ukse tagant ära, kui vastuvõtuaeg on läbi.
Aktsioon ei kujuta endast seega midagi muud kui lepingust kinnipidamist, mis tähendab, et arstid proovivad tuleval nädalal nelja tunniga päevas hakkama saada. Selge, et me töö läheb tuleval nädalal pingelisemaks.
Abita kindlasti keegi ei jää ja Pärnu inimestel pole mingit põhjust muretseda, et nad esmaspäevast perearsti vastuvõtule ei saa.”
Madis Veskimägi, Tõstamaa perearst
“Meie tööpäevad venivad üldjuhul väga pikaks, olulisemalt pikemaks, kui näeb ette haigekassaga sõlmitud leping, mille järgi perearsti vastuvõtuaeg päevas on neli ja pereõel kolm tundi.
Karta on, et nii meie toetusaktsioon kui haiglate streik põhjustab paraja tohuvabohu, sest kui eriarstide visiidid jäävad ära, hakkavad inimesed seda enam perearstide poole pöörduma. Sest ega patsiendid streigi. Aga usun, et pole viga, saame hakkama. Loodetavasti streigi ja aktsiooni järel meedikutele midagi muutub.
Tegelikult valitseb Eestis kole olukord selles mõttes, et raske on kellegi vastu üldse streikida. Puudub ju konkreetne vastasrinne. Seda eriti perearstide puhul, kes sisuliselt on iseenda tööandjad, kuna oleme kõik ettevõtjad.”