Angolas nühkis Ülo Saar laevapõhjalt karpe

“Kirjade järgi pidi see olema madal mägimänd, aga kasvas nii suureks, et tee poolt oli vaja oksi maha võtta,” ütleb Ülo Saar oma koduväraval. Foto: Urmas Luik

Hiiglasliku mägimänni varju jääb 100aastane maja, mida nüüd Aedma taluks nimetatakse ja mille pererahvas Marika ja Ülo Saar on kuldpulmadki pidanud. Marika juured on vanatädi kaudu Pulli talus, Ülo on põliskohalik ja räägib olnust kunagisi talukohti pidi. Ta mäletab lapseeast hirmu, kui pere rinde läbimineku ajal keldrisse varjus ja Sindi sild õhku lasti, nii et betooni- ja rauajurakad lendasid kaugele.

“Paadiga tuli üle käia, kui silda ei olnud,” lisab Ülo, kes veega kokku kasvanud poisikesest peale. Esimest korda ujus ta üle paarisaja meetri laiuse Pärnu jõe seitsmeaastasena. Siis oli vesi klaar ja kruusane põhi paistis mitme meetri peale läbi. Kallas oli kivine, mitte roogu ega soga täis kasvanud nagu nüüd.

Ülo esimene töökoht oli parvepoiss, 15aastasena pandi ta lotja jõe peale palke sortima. See oli mõnevõrra pettumus, sest nooruk lootis, et saab palkidega Tõramaalt mööda jõge uhkelt alla parvetada.