Kommentaar: Hugo Chavez võitis jälle

Hugo Chavez valiti taas Venezuela riigipeaks. Foto: Reuters

Ameerika Ühendriikide välispoliitikal on lõuna suunas kaks komistuskivi. Esiteks Fidel Castro Kuuba, mille liider on üle elanud nii 638 atentaadikatset kui 11 USA presidendi ametiaega. Samasuguseks kirstunaelaks on kujunenud Venezuela president Hugo Chavez, kes erinevalt, relv käes, revolutsiooni teinud Fidel Castrost (Chavez küll üritas 1992. aastal sama, kuid sattus vanglasse ja “kasvas ümber”) on võimule tulnud ja jäänud ikka valimiste abil. Esmalt 1998. aastal, mille järel kehtestas uuendatud põhiseaduse ja valiti selle alusel 2000. aastal uuesti presidendiks.

Detsembris 2006 oli Chavezi vastas parempoolne kandidaat Manuel Rosales, valimisosalus oli 75 protsenti, Chavez kogus 7,3 miljonit häält (63 protsenti) ja Rosales 4,3 miljonit (37 protsenti). Käesoleva aasta 7. oktoobri valimisteks valmistus opositsioon hoolikamalt: ühiskandidaadi leidmiseks toimusid eelvalimised, mille võitis toona 39aastane Miranda osariigi kuberner Henrique Capriles Radonski, juut, isa poolt sefardi ja ema poolt aškenazi.

Valimiskampaania käigus kõlas hüüdeid, nagu ”sionistide kandidaat“, aga üldiselt kulges kampaania poliitkorrektselt ja kogutud häältehulk ise ütleb, et päritolu ei tekita selles Lõuna-Ameerika riigis probleeme. Rosalesest erinevalt oli Capriles selgelt tsentrist, kuulutades oma eeskujuks Brasiilia ekspresidendi Ignacio Lula ja tema sotsiaalsed reformid. Ei aidanud, sest Chavez tuli jälle kindlalt võitjaks: peaaegu kaheksa miljonit häält (55 protsenti) Caprilesi 6,4 miljoni vastu (44 protsenti). Osalus oli seejuures 81 protsenti, mis paljus tagati uudsete valimisarvutitega: vajutad kaks korda kandidaadi pildile, kontrollid veel kord nime ja pistad selle urni. Koos isiku kindlakstegemisega kestis valimine pisut üle minuti. (Protseduur väärib vaatamist. Otsige Google’ist “Elecciones en Venezuela. Consejo nacional electoral”.)

Tasub teada, et kümme päeva enne valimisi jõudis kohale Venemaa naftajumal Igor Setšin ja kirjutati alla kontrahile, mis tagab Venemaa investeeringud 40 miljardi dollari väärtuses.

Taustaks tasub teada, et suvel kinnitati ametlikult: kindlaks tehtud naftavaru poolest on nüüd maailma esimene riik Venezuela 296 miljardi barreliga, millega ta möödus Saudi Araabiast (265 miljardit barrelit). Venemaa kõrval investeerib naftaärisse Hiina ja maksab meenutada, kuidas naftaäriga otseselt seotud USA eelmine president George W. Bush kõrvetas oma maine, rutates 2002. aastal toetama Venezuelas riigipööret üritanud seltskonda, eirates Ladina-Ameerikas kinnistunud põhimõtet: ebaseaduslikke võimuhaarajaid ei toeta keegi.

Aga just sealtpeale on Venezuela välispoliitika olnud suur väljakutse USA-le ehk kordub sama, mis juhtus Kuuba poliitikaga, kui USA proovis aprillis 1961 kukutada Castrot. Chavezi võimalused aga ületavad kordades Castro omi. Vastukaaluks USA loodud/pakutud vabakaubandustsoonile loodi oma, praeguseks üheksat riiki ühendav ALBA. Venelaste kohaletulekuga naftatootmisse aga tõusis päevakorda kogu Lõuna-Ameerikat läbiva naftatoru ehitamine.

Liitlasi leidub, sest selgesti rahvuslike huvide tagamist ja välismonopolide peremehetsemise piiramist taotlevaid valitsusi tuleb järjest juurde. Tänu Chavezile on Põhja- ja Lõuna-Ameerika tippkohtumiste päevakorras nõue, et USA tühistaks oma 1962. aastal kehtestatud majandusembargo Kuuba suhtes. Ameerika riikide organisatsioon, mis samal aastal USA nõudmisel Kuuba oma ridadest välja heitis, taastas 2009. aastal ehk juba Barack Obama ajal Kuuba liikmelisuse. Havanna aga keeldub kohale tulemast, viidates embargole. Mullu jätsid neli Ladina-Ameerika liidrit kohale tulemata, seades tingimuseks USA poliitika muutmise. Arvestus on selles, et pärast tagasivalimist võiks Obama vastava otsuse teha. Eks näis, kas Chavez tõesti murrab USA–Kuuba vastasseisu. See oleks kindlasti ajaloo tegemine.

Venezuela sisepoliitika juurde naastes jääb öelda, et seesama naftavool on Chavezile taganud hääled võimulpüsimiseks. Arukad programmid – kirjaoskamatuse likvideerimine, arsti- ja sotsiaalabi tagamine, elamuehitus, maapiirkondade kaasamine vabatahtlike abil – annavad kokku võimuks valikud hääled. Sõltumata sellest, milliseid loosungeid kasutatakse. Ameeriklasi ajab mõistagi raevu sõna ”sotsialism“ kasutamine, kuid oleks aeg selles näha pigem taktikat ”teeme teistmoodi teie kiuste“, mis töötab hästi avara demokraatia tingimustes.