Boardicu kastivabrikus seltsimees Taskut ei trehva

OÜ Boardic Eesti tegevjuht Endel Mäemets osutab Brasiiliast tulnud okaspuuvineerile. Brasiilia kõrval tarnib ettevõte tooret Venemaalt. Foto: Urmas Luik

Jõudnud Libatsesse osaühingusse Boardic, surub ettevõtte juht Endel Mäemets külalistel rõõmsalt kätt ja muheleb, et ehkki tegu kastitehasega, pole siin seltsimees Tasku järele mõtet pärida.

Viidates kultusfilmile “Viini postmark”, kus Leida Rammo kehastatud kastivabriku dispetšer Klaara Kukk tööasjus laoplatsil Ervin Abeli mängitud meistri abist seltsimees Taskut taga otsis.

Tõepoolest, kui manada silme ette 45 aasta tagune mustvalge ekraniseering, kus tootmistsehhis kõrgusid igal sammul kastitornid, siis midagi samalaadset Libatses ei kohta.

“Kuigi sisu mõttes oleme tööstusliku pakkematerjali tootja, siis nüüdisaegne tüüpiline kastivabrik pole midagi sellist,” kinnitab Mäemets. “Virnu nagu tolles filmis meil ei näe, sest enamik toodangust läheb välja pakkides, kus kasti vineerosad üksteise peale laotud.”

Tõsijutt, sest kunagise kolhoosi lahmakas autoremonditöökojas sisse seatud tehases leiab vaid mõne komplekteeritud kuubiku, sedagi pika otsimise peale. Lõviosa kastide põhjadest, külgedest ja kaantest seisab pea viiemeetristes virnades ega meenuta kuidagi 3D-pakendeid.

Et õhku vedada ja selle eest veel maksta ei taha keegi, tarnitakse kaup Rootsi ja Saksa tellijatele just lahtivõetud detailides – nii on ruumisäästlik ja kordi soodsam.

Nabanööri pidi Rootsis

Vineerist ja puitkiudplaadist pakendidetaile valmistav Boardic on 1995 samas asukohas ellu kutsutud OÜ Lamiflexi järglane, ehkki 2010 omanikke ja nime vahetanud firma ampluaa on laias laastus jäänud samaks.

100 protsenti Rootsi kapitalile kuuluva ettevõtte emafirma Boardic AB paikneb Norrköpingis. Selle üks omanikest, Rootsis sündinud eestlane Thomas Jakoby, kes Libatses sageli kohal, meenutab, et 2010 oli neile rekordaasta. Nüüd valitsevat turul veidi segasem seis, aga lood pole kaugeltki nii kehvad kui 2008–2009.

“2009 oli lausa imekehv,” põrutab Jakoby. “Nii nigelat aega varasemast ei mäletagi. Põhiklient ei ostnud kogu aasta midagi ja toormevaru olid nii suur, et oli probleeme vineeri ladustamisega.”

Aga 2010. aasta 1. jaanuarist olid majandusolud kui sõrmenipsust ümber vahetatud ja Boardic realiseeris aastaga topeltkoguse toodangut.

Kuna pakkemajandus sõltub palju metallifirmadest, näiteks auto- või tööriistatööstusest, pole suurpakendisektor praegu just seniidis. “Kõige rohkem mõjutab meid see, kui Saksamaal ja Rootsil kehvasti läheb. Need on meie peamised ekspordiriigid,” räägib Jakoby, kelle sünnimaal on selle aasta jooksul töö kaotanud ligikaudu 50 000 inimest.

Ekskursina olgu mainitud, et leidub riike, kuhu kompaktse auto asemel on mõistlikum importida detaile.

Kui terve sõiduriista eest küsitakse importijalt kõrget tollimaksu, aga varuosade eest mitte, on ratsionaalne neljarattaline juppidena riiki tuua. Vesi kastivabriku veskile, sest iga pisimgi masinadetail vajab tarneks oma pakendit.

Kui Boardicu eelkäija, Rootsi kontsernile Lamiflex Board AB kuulunud tütarettevõte omal ajal Libatses tegevust alustas, valmistati siin esiotsa vaid auguga kiudplaadist pakkematerjali, mis läks metallitehastele.

Väikses mahus tehakse veskikivi meenutavaid kiudplaatkettaid praegugi, kuid loetelu, mida Boardicu sortiment veel sisaldab, on tohutu.

Palju võimalusi

Kasti annab kümnel moel valmistada, kuigi kõrvalseisjale näib, et mis seal nuputada: läheb ju tahuka või kuubi tarvis vaja kuut tükki, et neist kast kokku tuleks.

Nii lihtne kastimaailm siiski pole.

Mäemets iseloomustab seda mitmekesise ja suurena, kus otsatult palju võimalusi. On valdkondi, kus juhindutakse sissetöötanud pakendamisvõtetest, aga ruumi jagub ajugümnastikalegi, ümbritsemaks kastiga eriskummalise kujuga esemeid.

Tõusud vahelduvad mõõnadega ja vastupidi, kuid tööpõli ei lõpe eal, sest pakkematerjali läheb kõikjal vaja. Küsimus on vaid materjalis.

Enneolematu originaalsusega selles vallas ei löö, sest kõik teevad enam-vähem sama asja. Edumaa konkurentide ees annavad paindlikkus, kiired tarneajad ja soodsamad hinnad. Samuti on väiketootja Boardicu pluss fakt, et siin võetakse vastu tagasihoidlikuma mahuga tellimusi.

Huvitav nüanss pakendamisel on tõik, et lõpptellija ehk selle, kelle kaup kasti läheb, ja kastivabriku vahel on veel paar–kolm firmat, kellest üks koostab kastidetailidest valmisümbrise ja teise ülesanne on toode sinna sisse pista.

Ahel võib olla pikemgi, Jakoby jutu järgi ei tea tellijad kunagi, millal neil kaste vaja. Paradoksaalselt on pakkematerjal midagi, mis alati olemas, aga pole kunagi olemas.

“Et kui kaup valmis, võiks nende poolest kohe pakendama asuda, aga pakendeid pole sugugi alati jooksvalt võtta,” selgitab ta.

Sestap ehitatakse Boardicu-laadsed tsehhid suurtellijatele füüsiliselt lähedale, et ümbrismaterjal kärmelt kätte saada. Et Boardic ühegi hiiu külje all ei asetse, sõltub tema kauba tarnekiirus transpordist.

Kastid taaskasutusse

Kuna kogu maailm püüdleb taaskasutuse poole, pole säästlik laad Boardicuski võõras. Siit tulnust rändab aastas prügimäele vaid kümnendik vanu pakendeid.

Rohelise mõtlemise vaimus paisatakse taarat keskkonda nii vähe, kui saab. Isegi koormajoonised kavandatakse nõnda, et ballast võimalikult ökonoomselt masinale mahutada.

“Mõtleme ka sellele, kuidas meie peame oma toodangut paremini pakkima,” toonitab Mäemets. “Seda enam, et vedu kulgeb suures osas üle mere, aga pakendil peab tellijani jõudes säilima kaubanduslik välimus. Samal ajal peavad meie pakendid olema sellised, mis kellelegi teisele prügiprobleeme ei tekita.”

Investeeringutest kõneldes nendivad Mäemets ja Jakoby, et kriisiaastad neid otsuseid ei mõjutanud. Soetati eri pakendiliine ja uusi saepinke. Tänavu valmis katlamaja, mis kasutab kütteks tsehhi tootmisjääke.

Tehnikapargi puhutine uuenduskuur on hädavajalik, et lõiketöö oleks täpne.

Olgugi tegu kastivabrikuga, mis viib võhiku mõtted rohmakatele puittahukatele, kus punktuaalsus justkui ei loe, on tegelikkuses millimeeter kastide puhulgi väga oluline mõõt. “Meie töö ei käi “Ah, käib küll!” põhimõttel,” veenab Mäemets.

Head seadmed kindlustavad rahuloleva kliendi. Kui mõõtmine käiks ehku peale, poleks tellijaid kauaks.

Asukoht Pärnumaa äärevalla serval pole firma arengut takistanud. Kui veel raudtee Libatsesse ulatuks, et saaks Venemaalt tooret tarnida, oleks lausa ideaalne, naljatab Jakoby. Okas- ja kasepuit ostetakse valmisvineerplaatidena peale idanaabri Brasiiliast.

Tööjõuga on provintsis nii- ja naapidi. Palga- ja rendikulu mõttes ettevõtjale soodne, teisalt annab personalinappus end teravamalt tunda kui linnas. Kuigi buumi aegu kiikasid kõik – nii linnas kui maal – iga kivi alla lootuses sealt töötajat leida.

“Meie haarasime siis Libatses igal mehel, kes kogemata uksest möödus, natist kinni ja võtsime tööle. Kui Soome töölemineku kampaania tuli, kaotasime inimesi nagu teisedki,” nendib Jakoby.

Praegu on Boardicul Eestis palgal 33 inimest, enamik neist siitsamast Libatsest. Veel mõni aasta tagasi oli see arv 65. “Aga need, kes meile jäänud, on eriti tublid,” on Mäemets rahul.

OÜ Boardic Eesti

* Omanik: Boardic AB

* Asutamisaasta: 1995

* Asukoht: Pärnu maakond, Halinga vald, Libatse küla

* Kapital: 100 protsenti Rootsi kapital

* Tegevjuht: Endel Mäemets

* Töötajate arv: 33

* Toodang: vineerist ja puitkiudplaadist pakendidetailid

* Eksport: Rootsi ja Saksamaa

* Puhaskasum (kahjum) eurodes:

      2009       –122 354

      2010       +894 040

      2011       +58 615

* Müügitulu eurodes:

      2009       2 081 334

      2010       7 490 715

      2011       4 037 867

Andmed: OÜ Boardic Eesti