Dora-Alviine Kesper talletas Kabli elu raamatuisse

Dora-Alviine Kesperit ajendasid Kabli lugusid üles tähendama isa mälestused. Foto: Henn Soodla

"Elu tuum ongi ju aja kulg," lausub kuulsa kapteni-reederi suguvõsa Marksoni järeltulija, koduloouurija Dora-Alviine Kesper, kes pani kahte raamatusse kirja Kabli elu tugevalt mõjutanud suguvõsa ja Kabli inimeste lood.

Kaua aega ei olnud Dora-Alviine Kesper, neiupõlvenimega Markson, eluga Kablis kuigipalju seotud. Lõpetanud 1949. aastal Kabli kooli, tuhises ta siit tulistvalu linna, et mitte oma nägu näidata ja kolhoosnikuks hakata.

1992. aastal pensionile jäänuna läks Kesper aga Kablisse oma vana ema hooldama. "Nagu öeldakse - elu teeb ringi. Seal, kus alustad, seal lõpetad," mõtiskleb ta.

Rahutu hing ei saanud jääda niisama rahulikult pensionipõlve nautima. "Olen ebanormaalne inimene, teised vaikselt nokitsevad aiamaal, koovad, teevad kodus süüa, aga mina hakkasin veel eriliselt rabelema. Hakkasin seal sebima ja rajasin muuseumi, alustasin portselanimaalimisega Mai Kolossova ringis. Sündisid häärberi trepi peal näidendid Kabli ajaloost ja inimestest. Ja nii kui muuseumi maha panin, andsin esimese raamatu välja, ja nüüd kamba peale teise," muigab naine.

Oma vaarisa Jakob Marksoni 120 aastat tagasi ehitatud pitsornamentidega sinises häärberis pidas Dora-Alviine majamuuseumi viisteist aastat, kuni kaks aastat tagasi tundis, et ei jõua enam suviti iga päev hommikust õhtuni avatud ja kohal olla.

Nüüd võtab ta gruppe tellimusel vastu pühapäeviti, sest jätkuvalt on huvilisi, kes tahavad näha maja interjööri.

Igaühe lugu

"Kui inimene on noor ja elujõuline, teeb ta ajalugu iseenese teadmata, tegusid kaalumata ja neid teadlikult mällu talletamata. Siis aga saabub küpsus, kus hakkad olnu üle järele mõtlema. Loed sajanditagustest kirjadest otse ja ridade vahelt. Mõni legend, vähe fakte, aga seda väärtuslikumad nad on. Teed enesele etteheiteid, et pole osanud õigel ajal küsida üht või teist, ja püüad aimata, mida sinu lapsed küsiksid sinult."

Nõnda mõtiskleb kuulsate laeva- ja tuuleveskiehitajate järeltulija Dora-Alviine Kesper oma esimeses raamatus "Meie", mis räägib kapten-reeder Marksonist ja tema hõimlastest, sisaldab laevaehitajate Kabli Grantide ja Häädemeeste Martin-sonide perelood, puudutab Heinaste kuulsaid kapteneid-reedereid Veidesid ja nende loodud merekooli, koondab kohaliku laevaehitamise tavad, sisaldab siinses rannas ehitatud laevade nimekirja ja annab ülevaate Jakob Marksoni majamuuseumi tegevusest.

Mullu aprillis Tartu kirjandusmuuseumi elulugude võistluse ajaks valmis saanud "Meie" jõudis sealsel võistlusel äramärgitud tööde hulka. Esimese raamatu kinkis Dora-Alviine Kesper presidendile, kes autasustas parimatest parimaid.

Teine raamat "Minu Kabli" sai valmis sel hiliskevadel, olles mõneti nagu järg suguvõsaloole "Meie". Raamat ei piirdu ühe küla ega suguvõsaga, vaid haarab laiemat ümbruskonda ja inimesi, mida seovad kool ja muud ametiasutused. Perede lood annavad lugejale võimaluse tajuda, kuidas küla elas, kuidas aeg pillutas inimesi ja mõjutas nende saatusi.

"Minu Kabli" on sügav austus ajale, sündmustele ja inimestele väga pöördelisel ajal 1930.-1950. aastail, kui autori põlvkond käis koolis kolme riigikorra ajal, sõjajärgset elu, kollektiviseerimist ja kõike muud on nähtud läbi lapse ja nooruki silmade.

"Kõigest kumab helge lapsepõlve nukrusejoon ja meie põlvkonna aeg, kus talvel koolis ja suvel karjas käidi, ja nii kõigil maalastel seitse aastat järjest," kirjeldab Dora-Alviine Kesper. Ja lisab, et "Minu Kabli" on paljude Kabliga seotud inimeste ühislooming, kus igaüks ongi see "mina".

314 leheküljele on kirja pannud oma loo kolmkümmend inimest, osa neist on Dora intervjuuna üles tähendanud.

Head jutuvestjad on siin raamatus Dora vennad Avo ja Taivo Markson. Vend Avo pidas näiteks 1959. aasta oktoobrist alates iga päev aasta otsa päevikut, kui ta läks tööle Pärnu kalakombinaadi külmutuslaevale Kolpakova.

Meremeeste värvikas elu ja seiklused Riia linna peosaalides on nüüdseks paeluv minevik ja unustatud kalakombinaadist järel vaid hunnik kive, ainult värav on alles.

"Siit tuleb näiteks välja, et Kabli on tühjenev küla. Kui suur muutus on selle kuuekümne aasta jooksul toimunud! 1947. aasta Kabli kooli üldpildilt vaatab vastu 121 õpilast, läinud õppeaastast aga kool suleti, sest lapsi pole. Keegi ei usugi, et nii palju oli lapsi," jutustab Dora, raamat lehvikuna süles.

Tehtud käsitööna

Palju on kasutatud autori isa Herbert Marksoni ülestähendusi, pooleldi just tema mälestuste põhjal sai kokku esimene raamat. Et tänavu saanuks isa saja-aastaseks, on Dora-Alviine Kesper pühendanud teise raamatu temale.

Neid raamatuid ei leia igast Eestimaa raamatukogust ega poelettidelt. Need pole sellised, mida lihtsalt riiulile tolmuma jätta. Dora-Alviine Kesper jagab neid vaid tõelistele huvilistele ja ise, sest välja on ta need raamatud andnud oma kulu ja kirjadega, toetust küsimata.

"Tähelepanuväärne osa, et need raamatud üldse ilmavalgust nägid, on perekond Kiisleril. Vilve trükkis, küljendas ja kujundas ning Rein paljundas. Kaunis köide on aga Tiiu Sildi näputöö. See kõik on nagu kodukäsitöö, omanäoline ja raskelt tulnud," sõnab Dora. "Ja sellepärast teeme eksemplare täpselt nii palju, kui oleme müünud."

Ometigi on neis ehedal kujul kirjas terve Kabli küla ja selle põlisasukate lugu. Viimast raamatut "Minu Kabli" on lubanud Kesper laiemalt tutvustada 1. augustil Kabli kodukandipäeval.

Katkeid raamatust "Minu Kabli"

Alviine Veide piirivalve lugu

Ühel augustiööl 1941. aastal oli märgatud Vene hävituslennuki ilmumist. Arvatavasti taheti purustada vaatlustorn (pritsikuur) ja selle kõrval olev rahvamaja - omakaitse kogunemiskoht, kuid mürskude allalaskmise ajastus oli vale ja nad kukkusid Sõeru koplisse, üks siga olevat surma saanud. Koletu paugu peale jooksid sakslased välja ja tulistasid lennuki alla, kukkus Lepanina juures olevale Saadu heinamaale.

Lendur jäi ellu, toodi meie maja piirivalveposti ülekuulamisele. Mamma võeti tõlgiks, kuigi tal oli vaid kaks talve tsaariaegset külakooli, oli tal selle ajaga vene keel suhu pandud. Lendur oli saadetud Saaremaalt käsuga rannaäärsed vaatluspunktid hävitada.

Kohapeal ei juhtunud vangiga muud, kui tehti ülekuulamine, pärast viidi ta Pärnu. Aga mamma seletas hiljem, kuidas tema kepiga vehkinud ja lendurit noominud, et tuled meie rahulikku küla hävitama.

Teisel päeval jooksid külaelanikud lennuki vrakki uudistama ja kandsid tükkhaaval kõik laiali, millest jõud üle käis. Langevarjusiidist õmmeldi ilusaid kleite, lennuki rataste kummid harutati kihtideks ja neist sai jalanõudele taldu. Meil kodus oli poistel mängimiseks üks lennukitiib.

Kaks suurt pommiauku olid veel kaua aega nähtavad külatee ääres.

Dora-Alviine Kesperi meenutusi

Loen kooli kroonikast: "1943. aastal ei jõudnud paljud lapsed kooli, kuna polnud jalanõusid. Õnneks olid sügisel soojad ilmad ja lähemalasuvad õpilased said paljajalu koolis käia." Ja meenub täienduseks: neil aastatel läks toornahk sõdurite jalanõude valmistamiseks. Talupidajatel oli toornaha äraandmise kohustus, isegi sead tuli nülgida.

Pastelde tegemisega oleks igas kodus hakkama saadud, aga nahka ei olnud. Saapad ja kingad tegi kohalik kingsepp, nüüd sai ta ainult vanu jalanõusid ikka uuesti ja uuesti parandada.

Minul on sellest ajast veel üks eriline mälestus. Külaperedele tehti kohustuseks ära anda kõik vasest kodutarbed. Mäletan, milline kuhi oli meie saali põrandal vanaaegseid armatuure, kannusid, sepistatud vaagnaid, samovar suure teeserveerimise komplektiga ja selle juurde kuuluv vaskkaunistustega laud, palju muud. Ema nuttis. Väikevennad siblisid niisama ringi, mina aga mõtlesin, miks ema neid ära ei peitnud, mul oleks olnud nii häid peidukaid!

Kindlasti oli karm ähvardus, mida ema kartis. Saksa ohvitser ja keegi erariides kohalik vedasid asjad minema ümbersulatamiseks, pidi valatama kuulideks.

1992. aastal, kui avasin oma vaarisa kapten-reeder Jakob Marksoni majamuuseumi, kuidas oleks tahtnud tema kaugete maade reisidelt toodud ainulaadseid tarbeesemeid eksponeerida!

Milvi Männiku mälestused

Ühel porisel kevadel jäi just meie maja kohal kinni vangilaagri auto. Teastes oli pärast sõda mõnda aega Saksa sõjavangide laager. See auto jäi sinna tükiks ajaks, kuni teed tahenesid. Huvitav aeg oli, sest vangivalvurid ja vahel ka vangid käisid autot valvamas.

Minu isa oskas hästi vene keelt (ta oli Esimese ilmasõja ajal 12aastase poisikesena kasuisa juurest jalga lasknud ja tükk aega Vene sõjaväerongis tõlgiks olnud, kuni keegi tuttav külamees ta koju konvoeeris), purssis kenasti saksat ja oskas sadamasuhtluse tasandil mitmeid teisigi keeli. Mäletan, et istusid voodiäärel - venelane ühel pool, sakslane teisel, isa tõlgina keskel - ja arutasid maailma asju. Õhtul aga tulid külatüdrukud ja hakati laulma. Fritz, Franz ja Kurt laulsid oma Baierimaa laule. Meil oli eriti moes "Kodulinn Tallinn, valges vahuses suveöös ..."

Saksa vangidel lasti vabalt ka liikuda. Tulid õue, anti tükk leiba, koorega kartuleid, kausipõhja jäänud kastet. Olid tänulikud. Üks kena sakslane leidis endale meie kandist neiugi. Elu ei jäänud seisma.