Põhikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse tundides peaksid poisid selgeks saama põhiliste tööriistadega tegutsemise võtted ning arendama projekte teostades mõtlemis- ja planeerimisvõimet.
Tööõpetustunnid annavad oskused kogu eluks
25. aprill 2010, 09:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
5.-9. klassides õpetatakse koolis poistele töö- ja tehnoloogiaõpetust ning tüdrukutele käsitööd ja kodundust nädalas kaks tundi. Kas põhikooli lõpetanud poisid teavad, kumb ots naelal allapoole käib ja mida saab korda saata tikksae või paksusmasinaga, või tellivad nad edaspidises elus töömehe, kui vaja kardinapuu üles riputada?
Kõige kulukam õppeaine
Pärnu Ülejõe gümnaasiumi töö- ja tehnoloogiaõpetuse klassis käib 5. klassi poistel kibe lihvimine: tarvis emadepäevaks kingitused valmis jõuda. Õpetaja ja ühtlasi linna tööõpetusõpetajate ainesektsiooni juhataja Enn Kübar ütleb, et kuigi tööõpetus on koolis kõige kallim, samal ajal alarahastatud õppeaine, on tema oma ilusas klassis nagu või sees.
"Tööõpetuse õpetaja peab hästi läbi saama direktori ja majandusjuhatajaga," muigab Kübar ega pole kitsi kiitusega Ülejõe kooli juhi aadressil. Ainsana linnas on nende vast renoveeritud koolimajas poiste tööõpetuseks kasutada kaks puhast ning korralikult sisustatud, valgustatud ja ventileeritavat tööklassi: üks kirjatööks ja projektide kallal nuputamiseks, teine tööpinkidel ja masinatega töötamiseks. Masinad on klassis küll vanad ja massiivsed, kuid teevad oma töö hästi ära.
Kahjuks on Kübara sõnutsi Pärnu koolide tööõpetusklasside olukord väga erinev. Hansagümnaasiumis, väikeses vabakoolis, Sütevaka humanitaargümnaasiumis, Raeküla ja Vanalinna põhikoolis puudub töökoda üldse ja nemad peavad oma tunde korraldama Pärnu tehnika- ja tööõpetusmajas. Ülejäänud koolidest võib leida nii enam-vähem normaalses kui päris haledas seisus töökodasid.
Materjali kulub kõvasti
Koidula gümnaasiumi poiste tööõpetuse õpetaja Pärt Kukk ütleb oma klassis igivanu töölaudu ja mahakantud tööpinke vaadates, et kui tal oleks kasutada piiramatu hulk raha, jätaks ta klassist püsti vaid seinad. Ainus uus ja uhke asi klassis on Tiigrihüppe sihtasutuselt tasuta saadud, arvuti teel juhitav CNC-tööpink, mis võimaldab lõigata-puurida-graveerida.
"Eks need vanad tööpingid tööta ikka ka, tahavad ainult rohkem hoolt saada, aga üldiselt pole raha koha pealt kiita midagi," seletab Kukk. "Mõnes maakoolis, kus õpilasi kümme korda vähem, on tööõpetusklassid kümme korda uhkemad. Vallad investeerivad haridusse rohkem, neile on oluline koole ja häid õpitingimusi säilitada."
Peale tööriistade kulub tööõpetuses ohtralt materjali: puitu, plekki, naelu, plasti, kruvisid, pappi ja muudki. Suure osa tööks vajalikust materjalist muretsevad õpetajad oma kulul. Kübar näitab klassis papivirna, mis pärineb kodumasinate pakendijääkidest. Lahtiste silmadega käiakse looduses, kasutades ära kõik, millest midagi ehitada annab.
"Kui näiteks matemaatikaõpetaja tellib klassitäie uusi õpikuid, siis need peavad aastaid vastu," selgitab Kübar. "Mina tellin näiteks kuhja puitu, aga poisid saevad selle ju kohe juppideks! Mida ma siis tegema pean? Ütlema, et ärge saagige? Abi oleks sellestki, kui tööõpetusõpetajad saaksid kuus loota mingile kindlale summale, näiteks 1000 kroonile. Teades, palju ma kulutada saan, oskaksin oma varu planeerida: sel kuul ostan uue akutrelli, järgmisel plekki ja naelu."
Ideest tulemuseni
Rahanappuse kõrval peavad tööõpetusõpetajad vaeva nägema mõne lapsevanema ja laste veidi üleoleva suhtumisega. Miks peaks võsuke kulutama tunde viilides, puurides ja lihvides, kui ometi võib tänapäeval kõike poest osta ja vastava ala spetsialisti koju tellida? Vaevalt on tulevastel ärijuhtidel või müügispetsialistidel otsest vajadust ise lõikelaud või plekist prügikühvel valmis teha?
Õpetaja Kübar kinnitab, et tegelikult lõimub töö- ja tehnoloogiatund paljude õppeainetega. Loomulikult füüsika ja matemaatikaga, sest mõõtmise ega arvutamiseta ei saa. Keemia ja loodusõpetusega, kuna tunnis kasutatakse nii keemilisi ühendeid kui looduslikke materjale. Ajalooga, kuna on vaja selgitada, kes ja kuidas leiutas elektri, veevärgi, telefonside või televiisori. Tööõpetuse tähtsaim roll on Kübara jutu järgi aga õpetada laps oma peaga mõtlema ja ideed projektist korraliku tulemuseni viima.
"Me ei hakka midagi tegema ilma kavandita," väidab õpetaja. "Kõigepealt tuleb rahulikult mõelda, milline peab olema tulemus ja kuidas seda saavutada. Näiteks tegime tappidega kokkupandud pingi. Mõni laps tahab kohe saagima hakata, aga enne peab paberil kõik mõõdetud ja sobitatud olema, et pink koos püsiks."
Peale selle õpitakse ohutustehnikat, töökoha korrashoidu, töössesuhtumist ja enesekriitikat: kui mõni asi liga-loga saab, tuleb see ümber teha, sest lohakat tööd ei sallita ühelgi elualal.
Plekk-kühvel või triikraua remont?
Tööõpetustundides peaks selgeks saama sae, höövli ja haamri, aga ka elektriliste tööriistade kasutamine, et põhikooli lõpuks suudaks iga poiss valmis meisterdada tabureti või riiulikese. Ühtlasi õpitakse plekitöid ja elektrotehnika aluseid, pannakse kokku lihtsamaid vooluringe.
"Oleme teinud taskulampe, paadi- ja automudeleid, prügikühvleid, lõikelaudu - seinast seina," meenutavad Koidula gümnaasiumi 9. klassi noormehed Sander Gansen, Dan Griðin ja Karl Kask. "Loomulikult on need vajalikud oskused! Näiteks kui tulevikus on vaja maja ehitada, saab küll ehitajad tellida, aga ise peab ikka oskama üle vaadata, kas töö on õigesti tehtud ja mida võiks muuta."
Poisid sooviksid tööõpetustunnis senisest rohkem tegelda elektroonikaga, õppida, kuidas seadmed töötavad, ja parandada elektririistu. Praegune õppekava triikraudade ja raadiote lammutamist ei keela, jätkuks vaid huvilisi ja vahendeid.
"Ma ei tea, kas ohutuse mõttes on hea, kui poiss hakkab kodus ohtlikul pingel töötavaid asju "remontima". Teisest küljest on hea, kui ta enne teab, millised ohud peituvad elektrilistes seadmetes," kahtleb Kukk ja lisab, et kahtlemata on väga arendav näiteks jalgratastki koost lahti võtta, kuid selleks läheb vaja tööriistakomplekti, mis maksab kindlasti rohkem kui vana ratas ise.
Kübar väidab omakorda, et paljud tänapäeva triikrauad ei käigi enam osadeks, lihtsam on pressraud minema visata ja uus osta.
Uus õppekava
Pärt Kukk on tegev töö- ja tehnoloogiaõpetuse uue riikliku ainekava koostamisel. Tema sõnutsi peaks 2014. aastast jagatama 4. õppeaastast alates klass õpperühmadeks. Käsitöö ja kodunduse rühm õpib kuduma-õmblema, töö- ja tehnoloogiaõpetuse rühm omakorda "poiste asju" tegema. Samal ajal pole rühmavalik sooga piiratud: poisidki võivad valida käsitöö ja tüdrukud tehnoloogia.
Ühe õppeveerandi jooksul vahetavad rühmad poole ja tutvuvad teistsuguste töödega. Neli nädalat tehakse projektitööd ning teostatakse algusest lõpuni õpitud oskusi kasutades mingi suurem idee.
Mõlemad õpetajad on ühel nõul selles, et viiendas klassis tööõpetusklassi tulevad poisid on enamikus "meeste tööriistadest" suures vaimustuses. 6.-7. klassiski on noortel säilinud soov midagi ise teha, 8.-9. klassis aga on tavaline saagimine-kopsimine neile igavaks muutunud, keerulisemateks töödeks puuduvad aga vahendid ja võimalused.
Kübara sõnutsi tuleb kümne õpilase kohta seitse sellist, keda tööõpetus huvitab, neist omakorda kolm saavad tööga eriti tublilt hakkama.
Kukk lisab, et Koidula-koolist on Pärnumaa kutsehariduskeskusesse õppima asunud mitu poissi, kel algul läks töö vaevaliselt, kuid kes nüüd on oma ala meistrid.
"Ükskõik, mida noor edaspidi elus tegema hakkab, põhilised tööoskused kuluvad ikka ära," kinnitab Kukk. "Peale tööaja on inimesel ometi muud aega, mida sisustada. Mida siis teha, kui mingeid oskusi pole? Teleka ees istuda? Parem tasub midagi oma kätega teha ja sellest rõõmu tunda."