Varjud liikvel

Foto: Andres G. Adamson

Väljakuulutatud töövarjupäev sai 18. novembri kuupäevaga ammendatud. Paanika, jäid hiljaks? Oodata nüüd terve aasta novembrit?

Segavate asjaolude tõttu alles pühapäeval töövari olnuna võin väita, et paanikaks pole põhjust. Nüüdseks olen kõigil kolmel gümnaasiumiaastal end varjuks kehastanud.

Esimene kokkupuude oli näitleja ja raadiohääle Ahti Puuderselliga, järgnevad kaks aga teleajakirjanik Astrid Kanneliga. Saadud kogemuste eest peaksin maani kummardama inimese ees, kes sellise ürituse välja mõtles. Jälgides inimesi enda unistuste ametikohtadel, tekib silme ette kujutlus endast kui naudinguga töötavast inimesest. Vastsed emotsioonid avatud meelega teletöötajatest, uudiste kirjutamisest, piltide monteerimisest ja otse-eetri jälgimisest tagaruumis on andnud kindla sihi ja tahte pingutada erialase hariduse saamise nimel.

Ürituse suurim miinus on aga ülimalt vilets kajastatavus, paljud noored ei tea üldse sellisest päevast või saavad teada viimasel hetkel, sest alles siis jõuab teave internetti.

Gümnaasiumiealisel oleks patt selline võimalus kasutamata jätta, seega tasub suu lahti teha ja küsida: äkki on võimalik teha varjupäev tasa mõnel muul päeval, sest 18. november ei pea kuidagi erinema mis tahes teisest kuupäevast.

Samuti ei tasuks põdeda raisku läinud koolipäeva pärast, sest selline praktiline õppepäev on tõesti sadu kordi harivam kui üks kaheksatunnine tuim koolipäev (palun vabandust kõikidelt püüdlikelt õpsidelt).

Vastates ühe televisioonis töötava inimese küsimusele, kas need varjud juba ära ei lõpe, julgen väita, et varjud liiguvad nii kaua, kuni neil endal on tahet ja pealehakkamist, ning loomulikult on tarvis vastutulelikke varjutatavaidki.

P. S. Varjutada saab ka tudengeid – see ongi mu uus eesmärk. Kuna kaasinimesi nähtamatult jälgida ei saa, tuleb kasutada alternatiive.