:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2011/06/01/607610t1h0a75.jpg)
Lõbus on vaadata, kuidas Läti presidendi julge samm on Eesti poliitarvajad mitmesse leeri paisanud. Seda põhimõtetest, oma poliittipust või kaukameeste sõltumisest lähtuvalt. Kes kurdab kogu Baltikumi maine kahjustamist, kes väidab vastupidist. Jagub neidki, kes avaldavad kartust, et sündmus laieneb. Teadagi kuhu.
Läti on järsku popp ja see on hea: saame teada, mille poolest nende põhiseadus erineb meie omast. Näeme presidenti rahvaga poliitikast rääkija ja poliitilise aktsiooni vallandaja rollis. Kui kauaks? Raske öelda, sest Valdis Zatlersi tagasivalimine saab tõenäoliselt selgeks juba täna. Ajalugu on ta igal juhul teinud, sest tema algatatud rahvahääletus saeima otsuse vastu tuleb 23. juulil.
Mõistagi väriseb kogu parlament ja valitsus. Nad teevad kõik, et rahvahääletusel osaleks alla kahe kolmandiku parlamendivalimistest osavõtnute arvust. Siis jääb oligarh Ainars Slesersit kaitsev otsus jõusse ja tagasi peab astuma Zatlers, kui ta sel ajal üldse president on. Ja elu läheb rahulikult edasi.
Balti riikide ärimeeste osalemine poliitikas on pikk ja keeruline lugu: esimesena kehtestati end Leedus, seejärel Lätis ja Eestis. Lätis nimetatakse ärihaisid oligarhideks, Eestis on suudetud selle või mõne analoogse mõiste kasutamist vältida, ent ärimeestest poliitikamehi jagub meilgi, sealhulgas riigikogusse. Tõsi, Eesti ärimehed ei juhi erakondi nagu nende Läti ja Leedu kolleegid (kui vastse erandina jätta kõrvale peaministrikandidaat Jaan Toots, kes rikkurina jääb alla varem poliitikat nuusutanud Jüri Mõisale ja Tõnis Paltsile).
Läti seisu mõistmiseks tuleb tagasi minna nelja aasta eest toimunud presidendivalimiste eelõhtusse, kui Riia loomaaias kohtusid neli–viis oligarhi, kes otsustasid, et riigi järgmiseks presidendiks peab saama vähe tuntud arst Valdis Zatlers. Ehmatav, kuid loogiline samm riigipea tegemiseks parlamendis, kui pääs sinna sõltub vaid parteiladvikust. Tagasihoidlik arst osutus presidendina ootamatult aktiivseks, sest lätlasedki olid aktiivsed.
Kui 1998. aastal ja 2003–2004 teenis Läti kuulsust Venemaa-meelsete streikidega, siis 2007. aastast peale on tegu olnud selgelt valitsuse sotsiaalpoliitika ja oligarhide soosimise vastaste ja demokraatiat (presidendi otsevalimine) nõudvate aktsioonidega. Zatlers toetas kõike õiget avalikult ja ise kaasa lüües.
Läti parlament aga kaotas järjest väärikust oligarhide tellimusi täites. Nende tipuks võib pidada korruptsioonivastase büroo populaarse juhi Aleksejs Loskutovsi ja mitme laitmatu renomeega kohtuniku jultunud tagandamist (kõrvutatav Allar Jõksi mahahääletamisega riigikogus).
Tõsi, üks oligarhidest, Ventspilsi linnapea, sadama ja sinna suunduvate torujuhtmete omanik Aivars Lembergs sattus korraks trellide taha. Sestap olid 2010 oktoobris toimunud saeima valimised erilised selles mõttes, et sinna kandideerisid kõik nimekad oligarhid, tagamaks endale parlamendiliikme puutumatus.
Selles, miks kolmele oligarhile – Andris Škele, Ainars Slesers ja Aivars Lembergs – enda upitatud Zatlers enam ei meeldi ja teda ollakse valmis asendama Unibanka kunagise juhi Andris Berzinsiga, on suur mõistatus. Nimelt Zatlersi palju räägitud detsembrikuine visiit Moskvasse – asi, millega ei saanud hakkama tema kaks eelkäijat. Pealegi kestis kurikuulus reset-poliitika, Zatlersit saatis arvukas ärimeeste esindus, sealhulgas kõigi oligarhide esindajad. Kokku lepiti paljus: Venemaa vedelgaasihoidlate rajamises, Ventspilsi sadama kasutuses, Moskva–Riia kiirraudtee ehituses. Mis siis lahti on? Mees, kes seda kõike aitas saavutada, enam ei kõlba.
Raske uskuda, et selgesti Venemaale orienteeritult oma äriasju ajanud oligarhid on järsku ümber mõelnud ja asunud lääne suunas tegutsema. Tõenäoliselt – see on minu versioon – ei meeldinud neile Zatlersi lähenemine peaminister Valdis Dombrovskise Euroopa Liidu suunalisele ja EList (laen!) sõltuvale poliitikale ja teda otsustati pisut hirmutada. Berzinsi kandidatuur ilmus alles 23. mail.
Järgnes tööõnnetus: saeima keeldus Slesersi puutumatuse tühistamisest (täpsemalt öeldes võttis seisukoha 42 parlamendiliiget, ent vaja olnuks 51 poolthäält) ja järgnes häiritud presidendi radikaalne samm. Teisisõnu: paljud erisuunalised taotlused andsid selle, mida keegi eraldi võetuna ei tahtnudki. Aga just sääraste juhtumiste tõttu on poliitika huvitav, eriti siis, kui rahvas tõesti saab kaasa rääkida.