Mati Raidma: Kuidas valmistuda sõjaks

Mati Raidma. Foto: PP

Si vis pacem, para bellum – tahad rahu, valmistu sõjaks. Sellist nõu andis Rooma kindral Flavius Vegetius Renatus üle 1600 aasta tagasi. Aktuaalne on see mõte NATOsse kuuluvas Eestiski.

Kaks koolkonda riigikaitses

Laias laastus on inimesed, kes ühel või teisel määral Eesti riigikaitse pärast südant valutavad või sellega otseselt tegelevad, jagunenud kahte koolkonda. Jagunemine on toimunud keskse küsimuse püstitamisel: miks me seda teeme?

Ühed hoiavad kinni tarkuseterast, et vale on küsida, kas Eesti kunagi sõjatandriks muutub – õige küsimus on “millal?” – ja kas jõuame selleks ajaks meie kaitsevõime valmis. Teised lähtuvad teadmisest, et mida paremini riiki kaitsma valmistume, seda ebatõenäolisem on, et seda vaja läheb, kusjuures valmistumine hõlmab nii kodu kui muud maailma.

Kuigi tegevus on suhteliselt sama ja koostöögi enamalt jaolt sujub, tekib aeg-ajalt põhiküsimuse erinevast püstitusest omavahelisi arusaamatusi ja vahel vastasseisegi.

Siiralt loodan, et eksin, kui väidan, et millal-koolkonna esindajad on hakanud kärsituks muutuma. Kärsituse hind võib aga olla liiga kõrge. Millal-koolkonnale on suhteliselt arusaamatu, miks Eesti on rahvusvahelistel kriisioperatsioonidel aktiivne, kui, siis ehk väljaõppe pärast.

Samuti ei pea osa inimesi muid kriitilisi valdkondi, näiteks kübersõdalasi kuigi omaks. Hinnas on pigem traditsiooniline lähenemine, et vaenlasega tuleb kokku minna rinnutsi ja kui häda käes, siis metsa.

Julgeoleku mõiste on muutunud

Praegu, kui riigiti erineb arusaam julgeolekust ja seda ähvardavatest ohtudest, kui hägustuvad piirid sisejulgeoleku ja riigikaitse, omavastutuse ja kollektiivse julgeoleku vahel, on konfliktide ja kriiside lahendamise anatoomia muutunud.

Eesti korrigeeris paar aastat tagasi õigel ajal oma julgeolekupoliitika aluseid ja valmimas on sellelt pinnalt omakorda ulatuslik riigikaitse strateegia. Kevadel alustanud valitsuse koalitsioonileping Reformierakonna ja Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) vahel paneb sellele aluse ning ajaraami.

Oleme võtnud ambitsioonika ülesande järgmise nelja aastaga nüüdisajastada kogu Eesti riigikaitseline seadusruum. Juba valmivad uuenev Kaitseliidu seadus ja pikemat aega oodatud kaitseväe teenistusseaduse uus terviktekst. Minu meelest kõige olulisem: kahe baasseaduse, rahu- ja sõjaaja riigikaitseseaduse ümber- ja kokkukirjutamine omandab laia poliitilise toetuse. Just nimelt üheks seaduseks kirjutamine on tähtis.

Kriisiajal uut lähenemist ei loo

Küllalt kaua nii Eesti kui rahvusvahelises kriisimaailmas töötanud inimesena olen kogenud kõikjal ühte kriisitõdedest: kriisis toimivad ainult need mehhanismid ja suhted, mis toimivad igapäevases elus. Kunstlikult kriisi-, sealhulgas sõjaajaks loodavad juhtimis- ja koordineerimisstruktuurid ei hakka tööle.

Kriisiajaks olemasolevatele institutsioonidele lisavastutuse ja -õiguse andmine toimib.

Nii peamegi vaatama, kuidas Eesti põhiseaduslikku korda ja iseseisvust ohustavates situatsioonides (kaasa arvatud sõjaseisukorra väljakuulutamisel) jaotuvad kaitseväe juhataja, ministrite, peaministri, presidendi ning riigikogu ülesanded ja vastutus, millal ja kellel peame tavaõigusi laiendama.

Tegevusviisid ja nende raamid

Kindlasti on oluline, kui mitu lennukit, tanki ja kahurit meil on ja kui aktiivsed oleme rahvusvahelistel operatsioonidel, kuid julgen väita, et eelkirjeldatu on Eesti iseseisvuse hoidmiseks niisama tähtis.

IRLi ja Reformierakonna valitsusliidu julgeoleku- ja riigikaitsepoliitika eesmärk on parimate julgeolekutagatistega iseseisev Eesti riik, mis kaitseb sisemist ja välist rahu, praeguste ja tulevaste põlvede eneseteostust ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade.

Samuti tõdeme, et Eesti riigi kaitsmine on meie ühisväärtus, -hüve ja -vastutus. Eesti julgeolekut tugevdab sidus kodanikuühiskond, kus teadlikul kodanikuaktiivsusel on suur roll julgeoleku ja turvatunde edendamisel. Riigikaitse eeldus on aga kodanike kaitsetahe ja armastus oma riigi vastu, mida tuleb kasvatada iga päev.