Vändra haigla on sunnitud ööpäev ringi psüühilisel erihooldusteenusel klientidele oma raha eest retseptiravimeid ostma, sest need inimesed ei tule enam endale seadusega ette nähtud pensioniga välja.
Hooldusel inimesed ei jaksa enam ravimeid osta
7. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
SA PJV Hooldusravi juhataja Margot Peterson rääkis, et neil on mitu klienti, kes ravimite eest võlgnevad haiglale juba 70–80 eurot ehk üle 1000 krooni, ent selline olukord ei ole asutusele ega inimestele endale jätkusuutlik.
Varem said erihooldusel inimesed puudetoetust, kuid nüüd on see võimalus ainult kodus elavatel hoolealustel.
Need inimesed, kes on ravi- või hooldusasutuses, ei saa toetust taotleda, kuna see pole ette nähtud ravimite ostuks, ja abivahendid (ratastoolid, käimisraamid, kepid, potitoolid, mähkmed, pesukreemid, salvid-sidemed) peab neile tagama teenusepakkuja ehk haigla.
See tähendab, et inimesele peab küll pärast majutus- ja toitlustuskulude tasumist jääma jätkuvalt isiklikuks kasutuseks kätte 15 protsenti pensionist, kuid sellest tuleb tal nüüd maksta ka ravimite eest. Paraku on pension tihtipeale nii väike, et seda ei suudeta teha.
Selline kord tuleneb tänavu jaanuaris jõustunud valitsuse määruse „Erihoolekandeteenuste maksimaalsed maksumused, tingimused ja kord“ muudatusest.
Lahendus peab tulema kõrgemalt
“See on sellise kavala konksuga määrus, mis ütleb küll, et asutus, mille teenusel inimene on, edastab inimese puudega seotud lisakulude kohta teatise. Samas on öeldud, et kui ta on asutuses, on kõik vahendid asutuse poolt, välja arvatud ravimid. Ravimeid sinna lehe peale kirjutada ei tohi, aga just ravimiteks tal ei jätkugi raha,” kurtis Peterson.
Haiglajuht teadis, et ravimite muretsemisel esineb samuti raskusi tasulisel hooldusel tavaklientidel, kuna nende pension kulub kohamaksu peale, mida aitavad maksta kas lapsed või omavalitsus.
Petersoni meelest on siin vaid kaks lahendust: ministeerium või valitsus saab vaadata üle pensionide suurused ja/või muuta määrust. Seetõttu on tal kavatsus teavitada sotsiaalministeeriumi märgukirjaga, sest väike maahaigla ei suuda sel moel klientidele peale maksta.
Peterson nentis, et kuna Vändra haigla asub üüripinnal, ei tule asutus seadusega ette nähtud toitlustus- ja majutussumma maksimummääraga niigi välja.
“Olen teinud ettepaneku, et osa inimesi võiks olla teisel teenusel, näiteks tugevdatud hooldusega teenusel, mis on kallim, aga esialgu tulutult. Need on näiteks lamajad, kes kasutavad mähkmeid ja vajavad kõigis toimingutes ööpäev ringi abi, mõni vajab igapäevaseid jalgade sidumisi, mõni vereringehäirete ja südamepuudulikkuse tõttu kalleid ravimeid,” kirjeldas Peterson.
Pärnu-Jaagupis ja Vändras hooldusravihaiglaid pidava asutuse juht on püüdnud leida olukorra leevendamiseks muidki lahendusi: apteekide vahelttasuta, otse hulgimüüjalt ravimeid ostes saaksid need inimesed haigla abiga rohud kätte odavamalt.
“Tegin ministeeriumile avalduse, et saaksime osta ravimeid otse. Aga ma ei oska öelda, mis see vastus võiks nüüd tulla. Olen ka varem, 2003. aastal sellise avalduse esitanud, kuid vastus tuli eitav,” tähendas Peterson.
Haiglajuht tõdes, et paljudele hooldekodudele on selline võimalus antud, mistõttu hooldushaigla ei suuda olla nendega võrdsetes tingimustes teenusepakkuja.
“Kuna oleme selline segasummaasutus, kus pakume nii hooldusravi, tasulist hooldust kui ööpäevaringset erihooldust, siis tookord ei arvestatud sellega. Kuid näiteks Koeru hooldekodu hakkas juurde pakkuma hooldusraviteenust ja neil on see õigus, et nad saavad osta ravimeid otse, sest nad on hooldekodu,” rääkis Peterson. Kuna vahepeal on hooldusravi ja sotsiaalhoolekanne teenuseosutamisel üksteisele palju lähenenud, loodab ta siiski, et seekord tullakse haiglalegi vastu.
Koduõendust on maal raskem pakkuda
Samuti vajaks Petersoni sõnutsi arutelu ja tähelepanu koduõendusteenus, mida maapiirkonna hooldusravihaiglad pakuvad, mis on saajale tasuta ja mille osutamise alus on perearsti saatekiri.
Linnas on majad lähestikku ja kodudes patsiente sidumas või süstimas käia tuleb odavam kui maal, kus kahe patsiendi vahemaa võib olla 40 kilomeetrit ja õel tuleb arvestada oluliselt suurema transpordikuluga.
Kui perearstidele, kel on vaja teha kaugemaid koduvisiite, kehtib tasustamisel koefitsient, siis sama peaks kehtima maal koduõendusteenuse osutamisel.
Peterson loodab, et probleemidest rääkimine paneb ülejäänud teenuseosutajaid kaasa mõtlema ja võib-olla on kellelgi häid lahendusi pakkuda.