Läti erakordsed võimumängud

Karmo Tüür. Foto: PP

Erakordne oli juba algsündmus ise – Läti president algatas parlamendi laialisaatmise. Varem pole asi ähvardustest kaugemale läinud.

Teiseks sai rahvas oma rahulolematuse referendumil välja öelda – taas erakordselt, sest sedasorti referendumeid pole seni korraldatud. Tulemus oli erakordselt üksmeelne: ligi 95 protsenti hääletanutest oli seda meelt, et seadusandlik kogu tuleb laiali saata.

Mõistagi oli erakordne asja tulemus. Parlament lähebki laiali – taas esimest korda Läti uues ajaloos – ja tulevad erakorralised valimised. Ühtlasi astus tagasi president.

Kas tulu tõuseb?

Ühest küljest võib mõista neid, kes kogu protsessi pahaks panevad. Vaevalt üheksa kuud koos istunud parlamendi laialisaatmine tähendab, et viga on kas poliitilises süsteemis või on valijad debiilikud – nii arvas sealne poliittehnoloog Jurgis Liepnieks.

Liepnieksi argumentatsioon on äärmiselt lihtne: kui koosistuv parlament pole korda saatnud mingit uskumatut sigadust, pole selline laialisaatmine millegagi õigustatud.

Teisest küljest piisab lätlaste arvates just sellest, et parlamendi senine koosseis polnudki võimeline midagi korda saatma, sest oli kohalike oligarhide (või minigarhide) kontrolli all. See loogika seisiski ametlikult kogu laialisaatmise taga.

Läti politoloog Andis Kudors nägi toimunus vähemalt kahte positiivset külge. Esiteks sai Läti kodanik teadlikumaks oma kodanikuks olemisest, et tema häälel ja otsusel on mõju. Teiseks muutus presidendi ebamäärane roll pisut tõsiseltvõetavamaks. Kui Läti järgmine riigipea hakkab rääkima parlamendi laialisaatmisest, võtavad rahvasaadikud asja tähelepanelikumalt.

Sügisel toimuvatel valimistel saab suurima või vähemalt märkimisväärse tulemuse endine president Valdis Zatlers. Ta asutas uue erakonna – reformipartei, mille populaarsus on üks suuremaid, ligi 18 protsenti.

Uuel moodustisel pole isegi veel oma programmi, aga mõni olulisem idee on juba välja hõigatud. Võtsin ühendust uue partei juhatusse kuuluva kolleegi politoloog Viktors Makarovsiga. Kolleegi palvel rõhutan, et tegemist on esmaste programmiliste punktidega, oma valimisplatvormi väljatöötamine alles algas.

Reformid tulekul

Uus erakond plaanib maksu- ja eelarvereformi. Maksukoormus kanda sissetulekult üle rikkusele (vähendada füüsilise isiku tulumaksu, tõsta kinnisvaramaksu). Loobuda hukutavast eelarvepopulismist (ei saa suurendada pensione eelarvekriisi tingimustes, vähendada eelarvedefitsiiti).

Demograafilised reformid ehk maksusoodustus kahe ja enama lapsega perele, lastele tasuta tervishoid, remigratsiooni toetamine.

Haridusreform – nn austraalia mudel ehk õppelaenu tagasimakse vastavalt sissetulekule, kakskeelsuse juurutamine (koos kohustusliku läti keele oskusega). Integratsiooni teemal 1991. aastast sündinud mittekodanike lastele automaatne kodakondsus. Demokraatia edendamine: reformide laiendamine eelkõige kohalike omavalitsuste tasemel. Jne.

Reaalsuse hukutav väljavaade

Ideed on vahvad, kuid õhku jääb kaks küsimust. Ilmselt ei saa uus jõud endale enamust, seega peab astuma valitsuse moodustamiseks koalitsiooni. Mis jääb koalitsioonilepingus järele esialgsetest lubadustest?

Teiseks muudab pisut mõtlikuks uue poliitilise jõu soov jääda kõigi reformiplaanide juures tsentrisse. Tavaliselt tähendab selline soov tahet meeldida kõigile. Sel juhul kõlab üsna lootusetult lubadus mitte olla populist. Teisest küljest võib see tähendada soovi ületada rahvuslikku lõhet Läti ühiskonnas ja olla rahvusülene ehk kõiki osalisi ühendav jõud.

Kui Lätis tulevad tõesti mängu uued näod ja ideed, oleks vahva. Kuid ajalugu kipub õpetama, et uus poliitika ei erine lõppkokkuvõttes millegi poolest pahaks pandud vanast. Sellele järgneb pettumine. Jälle.