Õpetajate palka on võimalik tõsta

Kalvi Kõva. Foto: PP

Valitsuse lihtne sõnum palgatõusu ootavatele õpetajatele on: oleks teid vähem, saaks palka tõsta. Tegelikult saab teisiti, inimlikumalt. Seda enam, et vähemasti sõnades on kõik poliitikud, sealhulgas peaminister Andrus Ansip ja haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, kinnitanud, et nende soov on maksta pedagoogidele senisest kõrgemat palka.

Õpetajad ise süüdi

Kuigi vaim on valitsusel palgatõusuks valmis, näib liha nõder olevat. Kokkuvõtvalt saatis koalitsioon sügisesel koolivaheajal Toompeal meelt avaldanud õpetajad koju teadmisega, et nad on ise oma väikeses palgas süüdi.

Peaminister pidas vajalikuks osutada, et õpetajate arv pole langenud proportsioonis õpilaste arvuga. Vastasel juhul oleksid nende palgad praegusega võrreldes poole suuremad.

Tõesti on raske vastu vaielda sellele, mis kõik võinuks olla, aga kindlasti on valitsusest vastutustundetu seada õpetajate palk sõltuvusse nende arvust. Kõlab umbes nii, et “raha on laual, leppige ise kokku, kas jagate võrdselt või saadate osa laua tagant minema”.

Valitsuse liikmetel on mõni asi päris sassi läinud. Pedagooge ei saa kuidagi süüdistada selles, et riik ei ole julgenud haridusvõrgu reformimisele viimastel aastatel kätt külge panna.

Ma olen nõus, et kohati ei ole koolivõrk vastavuses laste arvuga, kuid see ei ole oma igapäevast tööd tegevate õpetajate süü. Endise Rõuge vallavanemana tean suurepäraselt, mida tähendab väikekoolide ühendamine ehk mõne kooli sulgemine, seetõttu mõistan valitsuse soovi koolivõrgu ajakohastamist aina edasi lükata.

Olukorra muudab komplitseerituks asjaolu, et riik rahastab üldhariduskoole, mis küll valdavalt kuuluvad omavalitsustele. Aga kui valitsusse on mindud, tuleb valitseda ja teha muu hulgas otsuseid, mille järel tormilist aplausi ei teeni.

Leian, et valitsus saab õpetajate palgatõusunõudmistele vastu tulla, kui selleks jätkuks tahtmist. Eeskätt on vaja head tahet. Ääretult lihtne on öelda, et kuna tuleval aastal riigipalgaliste töötasu ei kasva, ei tohi ka pedagoogidele palka juurde anda. Valulisele ühiskondlikule teemale lähenetakse siin kirvemeetodiga.

Ja muidugi on palgatõusuks tarvis raha. Ministrite hinnangul saab lisaraha tekkida üksnes haridussüsteemi sisemiste ümberpaigutuste tulemusel ehk koolide sulgemise teel. Samamoodi võiks küsida: millal saab Tallinn valmis? Raske on ennustada, millal suudab valitsus haridussüsteemi viia sellisesse konditsiooni, et järg jõuaks õpetajate palgani.

Pole ületamatu väljakutse

Sotsiaaldemokraatide arvutuste kohaselt vajab küsitud palgatõus tuleval aastal 34,5 miljonit eurot. Summa on suur, aga kui selle tulemusel peatub õpetajate elukvaliteedi allakäik, pole tegemist ületamatu väljakutsega.

Valitsus peaks kasutama sama meetodit, mida ta soovitab haridussüsteemile: leidma õpetajatele palgaraha eelarve sisemistest reservidest. Ma pole sugugi kindel, et kaitsekulud peavad tuleval aastal kasvama nii kiires tempos, nagu valitsus plaanib.

Samuti on sotsiaaldemokraadid aastaid rääkinud vajadusest tõsta tulumaksu, sest muidu ei suuda me õige pea oma riiki toimimas hoida. Küsimus pole ainult õpetajates, vaid näiteks päästeteenistuses, mida taas ähvardab koondamislaine, sest riigil pole raha.

Meie laste õpetajatega ei saa käituda kui monarh, kes keelab, käsib, poob ja laseb. Kutsun valitsust üles astuma sisulisse diskussiooni ja lahendusi ning kokkuleppeid otsima.

Võimalik, et pedagoogid on nõus leppima soovitust pisut napima palgalisaga. Seda eeldusel, et valitsusel on selge perspektiiv, kuidas haridust, sealhulgas õpetajate palgafondi edasi rahastada. Paraku ei ole praegusel valitsusel koostöötahet ega tulevikuvaadet.