Hiid-Ansip ja suur sotsihirm

Rannar Vassiljev. Foto: PP

Kui Reformierakond on püüdnud aastaid kirjeldada Eesti poliitruumi primitiivselt hiid-Ansipi ja hiid-Savisaare võitlusena, siis viimastel kuudel on valitsuspartei retoorikas toimunud märkimisväärsed muutused.

Peaminister Andrus Ansipi ja tema erakonna esmaseks poliitiliseks märklauaks on tõusnud sotsiaaldemokraadid. Reformierakonna poliittehnoloogid on ilmselt mõistnud, et 2015. aasta riigikogu valimistel on peakonkurent valimisvõidule just Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Aasta maksuvaenlane

Taas üritavad reformierakondlased hirmutamistaktikat oma poliitvankri ette rakendada, teatades loosunglikult, et “sotsid tahavad Kreekat teha”. Põhjenduseks viide kunagise sotsiaaldemokraadist rahandusministri Ivari Padari aegsele riigieelarve strateegiale.

Tõsi on see, et 2009. aastal esitas Ansipi valitsuse rahandusminister Padar eelarvestrateegia, mis ei näinud ette riigi võlakoormuse arutut kasvu, nagu Ansip praegu väidab, vaid eelarve tasakaalu jõudmist juba 2012. aastal. Siinkohal tasub meenutada, et tänavune riigieelarve jääb isegi Reformierakonna juhitud valitsuse helesinises majanduskasvu unenäos 2,1 protsendiga miinusesse. Niisugune puudujääk tähendab vajadust võtta kas laenu või kulutada kogutud reserve.

Kuigi valitsus üritab laenuvõtmisele kleepida vastutustundetuse silti, teeb ta ise seda lausa jõupositsioonilt, sundides laenajat oma tahte vastaselt asjaga kaasa minema.

Töötu- ja haigekassa reservide ühendamine riigikassaga teenib ju eesmärki laenata töötute ja haigete tarbeks kogutud raha riigi rahaliste puudujääkide katmiseks. See otsus suruti läbi, vaatamata töötu- ja haigekassa vastuseisule.

Nii need kui veel mitu äärmiselt küsitavat otsust olid põhjus, miks majandusleht Äripäev kuulutas peaministri aasta maksuvaenlaseks. Parempoolsele poliitikule tähendab see tiitel ennekõike teravat kriitikat.

Kuigi peaministriparteile meeldib maalida endast pilti kui äärmiselt konservatiivset rahanduspoliitikat viljelevast erakonnast, räägivad optimismist pakatavad prognoosid hoopis muud keelt. 2011. aasta kevadel teatas rahandusministeeriumi majandusprognoos, et “Euroopa Liidu majanduse kasvuväljavaated püsivad tugevad, see peegeldab paranenud keskkonda ja suurenenud kindlustunnet”.

Euroopat ohustavas võlakriisis ei nähtud tõsiselt võetavat riski, mistõttu alanud aasta majanduskasvuks ennustati neli protsenti. Juba tol ajal osutasid sotsiaaldemokraadid väliskeskkonnas peituvatele ohtudele ja soovitasid valitsusel roosad prillid eest võtta. Nüüdseks on umbusk Eestile kuulutatud majanduskasvu suhtes muutunud üldiseks ja olukord võib päädida valusate eelarvekärbetega.

Ettekujutus riigi rollist

Loomulikult on sotsiaaldemokraatidel ja reformierakondlastel eri arusaam majandus- ja rahanduspoliitikast. Vahe ei seisne aga selles, et esimesed tahaksid lõputult võlgu võtta ja teised selle vastu seisaksid. Peamine vahe seisneb ettekujutuses riigi rolli ja vastutuse suhtes.

Reformierakonna meelest on parima majanduskeskkonna saavutamine lihtne: riik langetagu makse ja ärgu majandusse sekkugu. Kui majandus kasvab, aitab riik sellele makse alandades kaasa, isegi kui see viib majanduse ülekuumenemiseni nagu kriisieelsetel aastatel. Kui majandus langeb, tõstab riik makse, isegi kui see majanduslangust süvendab. Nii talitati aastatel 2009–2011.

Sotsiaaldemokraadid usuvad, et majandusareng ei baseeru tulumaksu tasemel, vaid ühiskonna terviklikul arengul, milles keskset vastutust kannab riik. Riigi roll on maandada majanduse paratamatut tsüklilisust ja luua inimpotentsiaali arengu eeldused.

Kõige olulisem küsimus on, kas ja kui hästi suudame leida tasakaalu turgude isetoimimise ja riigi rolli vahel. Edu saadab edaspidi neid riike, mis ühtaegu suudavad olla paindlikud ja turvalised ning luua võimalikult paljudele inimestele väärt arenguväljavaated. Just inimesed on peamised majanduskasvu tagajad.

Kahtlemata on erakondade väitluspiikide ristamine demokraatlikus riigis poliitika loomulik osa ja tõenäoliselt on 2015. aasta parlamendivalimistel kanda pearoll sotsiaaldemokraatidel ja Reformierakonnal.

Jääb loota, et viimasena mainitu suudab tühjadelt ja hirmutavatelt loosungitelt sirguda sisuliste ja maailmavaateliste diskussioonideni.