Kevadräim toob leiva rannakalurite lauale

"Kurgikasvatus oli üks kõrvalharusid, mis kalureid aitas, sest kalapüük ei anna aasta läbi tulu," kostab Vahur Kesküla. Foto: Urmas Luik

Liivi lahe lained loksuvad vabalt randa, nagu polekski selle aastaaja nimi talv. Alt-Keskla talu peremees Vahur Kesküla ütleb, et võttis kaluriameti üle isalt, kui see pensile jäi. Nii see järjepidevus rannakülas kestab.

“Meil on siin põhiline kevadräim, ahven päästab veel meid, aga seda on ka väheks jäänud ja ega muud kala siin eriti olegi,” räägib Kesküla, kelle sugupuu ulatub üheni neist kolmest mehest, kes Põhjasõja järel siia suure vee äärde pidama jäid.

Talvel sätib mees paati ja võrke, käib rahvamajas rahvatantsu tegemas ja on haaranud põhimõttel “ega amet leiba küsi” kinni sellisestki tööotsast nagu Rootsimaal tulpide korjamine.

“Kevad ongi põhiline püügiaeg, räim on veel see lootus, mis hinge sees hoiab ja päästab meid,” kostab füüsilisest isikust ettevõtjana riigi maksukoorma selga saanu, nägu saunatrepil päikese poole.

Linna marjamaale mineku mõtte lükkab Kesküla kohe uppi. “No kus ma lähen! Ega kõike saa ju maha müüa suvilateks, nagu siin ümberringi on, linnainimeste jaoks, ma olen siin sündinud.”

Metsapoole koolimaja särab nagu võilill pargis Liivi lahe kaldal

Dreimanni algkoolist 1935. aastal Metsapoole kuueklassiliseks algkooliks saanud, jäi Pärnumaa piiripoolseimale ja Eesti mereäärseimale õppeasutusele sestpeale see nimi külge ja pandi laulugi sisse.

“Väike Metsapoole, armas Metsapoole,/ kus rahus puhkab sinu meel./ Vana koolimaja, teadmisi kõigil vaja,/ siin selleks ongi just õige paik,” kõlab Liia Tohvi sõnadele Viljar Soomre viisistatud “Metsapoole laulu” refrään.

Erkkollane, suurte ruutakendega ja punase katusega koolimaja särab aasta läbi nagu võilill pargi varjus Liivi lahe kaldal. Haridust on Metsapoolel antud 155 aastat jutti ja õpilasi teatakse kodukohast kaugemalgi laulu-, tantsu- ja puhkpillimänguoskajatena.