/nginx/o/2009/02/14/133333t1h834b.jpg)
Orajõe mõisale allunud kroonumaa väikekohale üle 100 aasta juuri ajanud Lapite talu mitme põlve pererahvas võttis uute aegade saabudes suuna põllumajandussaadustele ja lihaveiste kasvatamisele ning rendimaadega kokku toimetab ligi 150 hektaril.
Põlises Lapite talus peab pererahvas mahelihaveiseid
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
14. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Meil on põhiliselt limusiinid, mõni hereford ja aberdiin sekka, sadakond suud,” ütleb talus loomakasvatusega tegelev noorperenaine Ulve Arukase ja jälgib hoolika pilguga, kuidas savipruunid ja süsimustad lihaveised elektrikarjusega piiratud alal jalutavad.
Ulvel on plaanis “eurokõrvarõngaste” numbrid veel kord üles tähendada, sestap ongi ta tütretirtsuga sõitnud majandiaegsest noorkarjalaudast vabapidamislaudaks ehitatud hoone juurde, mis kodunt võttes jääb juba teise külla.
“Alguses, kui loomad on noored, on nad arglikud ja ei usalda inimest,” seletab Ulve ja arvab, et tema kui perenaisega on olemuselt veidi metsikud loomad siiski harjunud. Aga piirdeaia taha astudes kiikab temagi pullikese poole, et too pahuras tujus poleks.
Igal loomal on oma nägu ja iseloom ning nende kasvatajate jaoks nimigi, mis tavakohaselt pannakse emale siis, kui ta esimese vasika ilmale toonud.
“Meil on mahetootmistalu, Soomes müüakse eraldi mahelihaveiste liha ja -tooteid, Eesti ei ole veel nii kaugele jõudnud, kuigi kaubamärk “Eesti lihaveis” on kasutusel ja lihaveise tooted on jõudnud juba ka meie poelettidele,” räägib Ulve.
Lapite talu on aastaid lihaveistekasvatajate seltsi liige, seltsil on sõlmitud kolmepoolne varumisleping Rakvere lihatööstuse ja OÜ Estonian-ACB-VIANCO vahel, mille kaudu toimub veiste turustamine ning nende pidajatel on võimalik lihaveistest ka paremat hinda saada.
Lapite talu tunnistati 2005. aastal üheks Eesti parimaks taluks ja rõhutati kolme põlvkonna panust talutöösse.
Aasta varem võttis pererahvas vastu kodukaunistamise maakondliku konkursi tunnustuse kui “Pärnumaa kaunis kodu 2004”.
Isale kui õigusjärglasele tagastatud Lapite talust kirjutab kogumikus “Treimani 2007” Elle Born. Kirjatükis hargneb mitme põlve lugu, mis põimub läbi paikkonna ajalooga.
Treimani kandi teine suurem ja tuntum lihaveisekasvataja ja mahepõllumajanduse arendaja on Karin Grents, kes 1991. aastast tegutseb kui FIE Krapi talu perenaine.