Treimani küla elu ankurdab ennast rahvamaja külge

“Kui juured on siin kuskil sees, kus sa siis ikka veered ja kus see parem koht siis ongi …” arutleb Viljar Soomre oma töökoha, Treimani rahvamaja ees ja toetub vanale laevaankrule nagu sümbolile, mis kodukohas tugevalt kinni hoiab. Foto: Urmas Luik

Treimani sadamasse sisenejad võtavad Liivi lahelt kursi helesiniste vabrikuhoonete ja kollase maja järgi, veetorn tuleb hoida sihis muuli otsaga, enne kui kõigi tuulte eest kalasadama suhu varju jõutakse.

Meri on sidunud endaga piki rannikut Läti piiri lähedal küla, mille laevameistrid siin kolmemastilisi purjekaid ehitasid ja millest viimase, Koidula eest ladus raha välja tsaariaegne Balti mere sõjalaevastiku ohvitser Navopazev.

Aga rohkem kui rikastest laevade reederitest pajatavad kohalikud kolmest mehest, kes 1710. aasta Põhjasõja ja katku järel hinge jäänutena tühjale maale jõudsid, siin maja ehitasid, naise võtsid ja kelle järgi paik Dreimannsdorfiks nimetati. Maakeeli kohandus see nimi hiljem Treimaniks.

Üks kolmest mehest pidas Ansi talu ja tema suguvõsa juuripidi järeltulija on Viljar Soomre, Treimani rahvamaja juhataja, kes ennast kodurannale tööga ankurdanud.

Aastapäevapidu

Alla 300 elanikuga küla peab oma rahvamaja ja raamatukogu ja perearsti vastuvõturuumide eest ütlema igavesti aitäh kalurikolhoosile Kalur, mille esimees Uno Uibo suutis tootmishoonete ehitamise kõrgajal lasta rannamändide varju laduda silikaatkividest kontori-klubi. Ja veel nii, et saal tüüpprojektist kahe aknavahe võrra pikem sai, sest kohalikele oli vaja võrkpalliplatsiga spordisaali.

“Neid ruume kütame, kus tegevus toimub, saal on külm, aga õhtuks, ringiproovide ajaks, saab soojaks,” ütleb Viljar, kelle isa Valter Soomre pani klubijuhatajana 1964. aastast siia majja oma aja ja energia.

“Kui rahvamaja avati, olin kuueaastane, lindilõikamise ajaks komandeeriti mind hoopis teise kohta, sest isal-emal ei olnud aega. Selge on see, et kultuuritegija elu ei ole selline, kus lapsed on kogu aeg silma all ja hoolitsetud,” seletab Viljar Soomre, kelle sõnutsi tema ja vennad ning õde ongi sisuliselt siin üles kasvanud. Iga nurk ja nurgatagune ning lõhn on talle lapsepõlvest tuttavad.

Järjepidevuse hoidjana tunnistab Viljar, et ega nüüdki teistmoodi ole: ema-isa jooksevad ilmas ringi, käivad pidusid tegemas ja esinemas, aga kuhu on saanud, sinna on lapsed kaasa taritud. Nüüd on nii, et tütar Maarja õpib Viljandi kultuuriakadeemias jazz-laulu, aga poeg Sander on kännust küll hästi kaugele kukkunud käbi: Eesti kaitseväe ohvitser, kapten, kuigi poisist peast oli temagi noorteansambli solist.

“No jah, lava eesriie ei ole rahvamaja algusest, aga saali toolid suures osas on küll ja põrand on siin täitsa läbi tantsitud,” viitab Viljar vabarnapunasele kangale ja samas toonis toolidele, mis seinu ääristades jätavad keskele värvist kulunud, omal ajal ilmselt kastanpruuni laudpõranda.

“Suvel tulin, vaatasin, suur buss seisab õues ja hulk noori inimesi käib ümber maja, need olid kunstiülikooli tudengid, käisid otsimas sotsialistlikku ehitusstiili ja leidsid siit väga autentseid asju, mis on siin algusest peale, näiteks saali seinas kaunistus – noored sportlased ja fuajees keraamilised kaunistused,” räägib Viljar ja kinnitab, et need oma ajastu märgid jätab ta alles, maksku mis maksab, sest suures euroremondi tuhinas on igal pool ehedus kadunud.

Enne teisele korrusele oma tööruumi minekut tormab Viljar uksest välja ja riputab kõigile lugemiseks värvilisel A4-paberil kuulutuse, et laupäeva, 21. veebruari õhtul tuleb Eesti Vabariigi 91. aastapäeva ja Treimani rahvamaja 45. aastapäeva pidu. Esinevad kohalikud taidlejad, tantsumuusikat teevad kohalikud pillimehed, töötab baar ja infot saab ei kelleltki muult kui Viljarilt endalt tema mobiilil.

Tavad püsivad

Puhkenurgas istet võtnud, pakub majaperemees koduaia õunu ja seletab hoogsalt, et kultuuri on siin tehtud aastakümneid ja kui laulumemmed proovi tulevad ning vahepeal mälestusi heietama hakkavad, on neid väga vahva kuulata.

Vahepeal lipsab meenutustest läbi Viljari isa nimigi, sest tema tuli Treimanisse juba pärast sõda ja tegi siin rahvatantsu, näitemängu, juhatas koore ja tõi isetegevuslastega kolhoosirahva konkurssidelt auhindu.

“Meie küla probleem on see, et rahvast on palju ära läinud, paljud talud ja põlised elamise kohad on müüdud suvitajatele. Isegi kortereid on siit majadest müüdud suvitajatele, suvekodudeks on need küll väga vahvad, aga püsielanikkond on ikkagi vähenenud,” nendib Viljar.

Selle tõsijutu saatel võtab rääkija kapist kolm koduloolist kogumikku, üks neist kollaste, teine siniste ja kolmas mereroheliste kaantega. Need on koostatud ja trükitud Treimani kodukandipäevadeks ning tagantjärele, sisu ja trükisõnasse talletatuga tutvununa, tunnustan trükiste kultuuriloolist väärtust. Sest kes veel kui mitte kohalikud peavad hoolt kandma, et nende elu ja aja lugu tulevikku jõuaks.

Kohaliku omaalgatuse programmi toetusega on valminud Ardo Holtsi fotodega meeldivalt kujundatud postkaardid, mille üle, eeldan, on hea meel läbisõitjatel ja suvitajatel, et kas või teateke ühest Eesti nurgast teele saata. Postkontor on veel külas alles, kuigi selle ümber keerlevad sulgemise jutud.

“Meil on siin üle kümne ringi,” teatab Viljar võidukalt ja maandub toolile, kohvikann käes. “Rahvatantsurühm õpib Heidi Müürisepa käe all suure peo tantse ja laulukoorgi Tiia Soomre juhendamisel üritab sinna pääseda, kuigi selle aasta repertuaar on äärmiselt raske, maakoorid kõik ägavad selle käes. Silvia Einaste on tantsumemmede-taatide eestvedaja, seltskonna- ja line-tantsu juhendab Tiina Laidla, naiste võimlemist Reet Lank, lapsed ja noored käivad Silvi Kooviti lauatenniseringis. Ise juhendan memmede ansamblit, lasteansamblit olen teinud, noori pillimehi õpetanud. Ja kodulooringiga valmistame ette neid trükiseid ja talletame ajalugu ning teeme näitusi, kui on suuremad üritused.”

Suvitajad mesti

Praegu, ütleb Viljar, nuputab ta, kuidas suvekülalisi rohkem kohalikku ellu sisse tuua. Läinud suvel üllatas treimanlasi külla suvekodu muretsenud Soome akvarellist Maikki Haapala, kellega koostöös rahvamajas näitus üles pandi ning jutt akvarellilaagri korraldamisele käänas.

“Suvist potentsiaali on siin palju, aga ei saa ju puhkuse ajal minna igaühele naha vahele pugema, osa inimesi tuleb selleks maale, et mitte siin tööd teha,” möönab Viljar, kelle sõnutsi kuumadel nädalavahetustel on Treimanis rahvarohke, sest nii ilusat liivaranda kui siin ei ole tema kusagil mujal kogenud.

Aga suveplaanidesse pressib ennast argimure hiiglasliku silikaatmaja pärast, mis vajaks remonti katusest keldrini ja energia ning raha säästmiseks seinte soojustamist.

Häädemeeste valla kolmest kultuuriasutusest ongi suurim saal Treimani rahvamajas, väiksemad Kabli seltsimajas ja Massiarus.

“Ma arvan, et mõnes maanurgas, nagu meie kohta öeldakse, toimub kultuurielu ja üldse elu palju aktiivsemalt, suhtlemine inimeste vahel ka, sest maal ei ole ju sellist anonüümsust nagu linnas ja kui me ise tunneme ennast keskusena ja võtame seda kui keskust, siis … seda tunnet tuleb ise endas omada,” põrutab kauaaegne Treimani ja vahepeal abikaasa Tiiaga maakonna teises otsas Varblas kultuurielu eest vedanud Viljar.

Ja käsib siis lõbusalt: pangu ma kindlasti kirja, et üks Treimani rahvamaja kaubamärke on Pärnumaa bändide päev. Selle aasta 15. augustil toimub see siin 15. korda ja viimasest võttis osa tosin tantsumuusikat tegevat ansamblit.