Hambutu maksupoliitika, hambutu rahvas

Heljo Pikhof. Foto: PP

Mis on väärtuslikum: kas elus asi või eluta asi? Investeeringud masinatesse-seadmetesse on riik vabastanud maksudest, aga rahanatukese pealt, mille tööandja panustab inimeste tervise hoidmisse-taastamisse, maksab ta täie rauaga nii tulu- kui sotsiaalmaksu.

Trahvitav hoolivus

Mutreid tuleb õlitada, targad seadmed varustada viirustõrjega, teab tark ettevõtja, ja teebki seda. Oma töötajate eest hoolitsemine on aga rahaga trahvitav: puugisüsti eest metsamehele, gripivaktsiini eest teenindajale või õlavöötme massaaži eest arvutis istujale peab tööandja välja käima pea topeltsumma. Sama kehtib ”tehnohoolduse” ehk tervisespordikulutuste hüvitamise kohta.

Maksustamine võtab paljudelt ettevõtjatelt võimaluse või valmiduse turgutada oma töötajate tervist ja töövõimet.

Juba mitmendat korda esitasid sotsiaaldemokraadid juuni alguses riigikogule tulumaksuseaduse muutmise eelnõu. Selle eesmärk on lasta tööandjal pisutki hoolt kanda oma rahva tervise eest, vabastada ta maksudest nende kulutuste pealt, mis edendavad töötajate tervislikku eluviisi, vähendavad haigestumist ja toetavad haigestunud inimeste taastumist – alustuseks kuni 400 eurot töötaja kohta aastas.

Praegu loetakse ju erisoodustuseks ehk mitterahaliseks palgaks, millele lisandub nii tulu- kui sotsiaalmaks, näiteks töötaja prii pääsu võimlasse ja ujulasse – selle maksab kinni tööandja –, või taastusravikabinetti töökohal, mille ettevõtja on oma kulu ja kirjadega soetanud.

Selline kord on jabur, lausa kahjulik, sest pinges ja pahatihti haiglasevõitu töötajad pidurdavad ettevõtete arengut ja sellega kogu riigi majanduskasvu. Kui paraneks inimeste tervis, väheneksid tööandjate ja riigi kulutused nii ravikindlustusele kui tööjõukuludele laiemalt.

Et haigestumise kolme esimese päeva eest enam haigusraha ei saa, kiputakse ju poolpõdurana tööle, see teeb tervisele tihtilugu ainult kurja.

2009. aasta 1. juulist on just tööandjal kohustus maksta oma töötajatele haigushüvitist haigestumise neljandast kuni kaheksanda päevani, seega oleks ta väga huvitatud oma inimeste heaolust.

Ennetustöö on alati tulusam kui kahjutule kustutamine või ränga haiguse ravi. Seda mõistab arukas tööandjagi, kui vaid seda erisoodustusmaksu ees ei oleks!

Pole tervist, pole rõõmu

Kui masin läheb katki, vahetatakse see uue ja parema vastu välja. Inimesed on meil aga ükshaaval üle loetud ja nüüd on meid 75 816 võrra ehk 5,5 protsenti vähem kui kümme aastat tagasi. Sündimus väheneb, võõrsile lahkunuid on aina rohkem.

Pakku ei minda hea elu eest, vaid minnakse ikka sinna, kus inimest osatakse paremini hoida ja väärtustada.

Nõnda saavadki muu maailma tööandjatele meie haritud ja töökad inimesed, meie tööandjatele aga jäävad tühjad pihud. Juba praegu valitseb nii mitmelgi alal tööjõunappus, väärt töötajat otsi või tikutulega.

Ometi on meie inimeste ajud ja anne rikkus, millega suudame välisilmale konkurentsi pakkuda. Miks pärsib siis riik ettevõtja investeerimist inimvarasse, oma töötajate natukestki motiveerimist?

Kui pole tervist, ei suuda inimene muustki rõõmu tunda, mis siis veel loovast ja innukast töötegemisest rääkida. Ühe käega kulutab riik, näiteks sotsiaalministeeriumi ja selle tervise arengu instituudi kaudu, tervislike eluviiside propaganda peale raha, teise käe aga paneb terviseedendusele ette.

Maksupoliitika on tükk maad tõhusam hoob inimeste käitumise suunamiseks kui mis tahes sõnad või turunduskampaaniad. Inimene võib ju arugi saada, mis teeb talle head, mis halba, aga mida selle teadmisega peale hakata, kui raha võimlas või ujulas käia pole. Üle poole Eesti elanikest teenib alla keskmise palga, paljud – ennekõike lastega pered – elavad suisa peost suhu.

Neid inimesi, kes üldse spordiga ei tegele või kes liigutavad ennast vaid mõne harva korra aastas, on meil 32 protsenti, sedastab täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring. Korrapäraseid trennitegijaid on kõige rohkem suurema sissetulekuga inimeste seas. Pole kahtlustki, et kui tööandja saaks kas või osaliselt kinni maksta sportimisvõimalused, suurendaks see tema töötajate kehalist aktiivsust.

Tõsi, inimeste harjumused ei muutu üleöö, tervislike eluviiside kasvatamine nõuab järjepidevat tööd. Ometi tuleb neid kõigi vahenditega väärtustada, meie väheneva ja vananeva rahvastikuga riigis on see elu ja surma ehk kestmise ja hääbumise küsimus. Ja veel: ema või isa, kes on spordiga sina peal, annab spordipisiku edasi oma lastele.

Naeratuse lappimine

Vabastades investeeringud terviseedendusse erisoodustusmaksust, tuletaks riik kitsile või kitsastes oludes tegutsevale ettevõtjale meelde, et inimene on tähtsam kui masin.

Muide, kuidas teile meeldiks teenindaja, kes ainult uriseb kliendi peale, sest ta ei söanda oma hambutut suud nõuandmiseks ega naeratamiseks paotada? Kui inimesel endal ega riigil pole raha kõige elementaarsemakski hambaraviks, ehk suudaks siis tööandja oma firma visiitkaardile naeratuse tagasi anda? Hambutus on saanud meil rahvuslikuks nuhtluseks. Korras hambad ei ole üksnes ilu pärast, neid on vaja tervise hoidmiseks.

Seni on sotsiaaldemokraatide kõik ettepanekud muuta tööandja hooliv suhtumine oma töötajate tervisesse kas või osaliselt maksuvabaks valitsuskoalitsiooni häältega tagasi lükatud.

Oleme jätkuvalt seda usku, et elus inimene on kallim mis tahes riist- või elutust tarkvarast. Lootkem parimat ja naeratagem, kes saab!