Tiit Ojasoo toob NO99 Pärnusse

NO99 trupile meeldib üllatada Eesti ühiskonna kriitilisest peegeldamisest kuni puhtakujulise farsini. Foto: NO99

Pärnus üles kasvanud ja juba siit teatripisiku külge saanud, praegu teatrit NO99 juhtiv Tiit Ojasoo seisis oma elu otsustaval teelahkmel kaheksa aastat tagasi.

2004. aastal Vanalinnastuudio juhiks valituna langes Ojasoo kaela miljonivõlas komöödiateatri laialisaatmine. Selle asemele sündis kunstiliselt ambitsioonikas NO99. Ühes elukaaslase ja teatrikunstiku Ene-Liis Semperiga on ta kaheksa aastaga toonud NO99 lavale üle tosina näitemängu. Sageli on need kujunenud improvisatsioonina koostöös näitlejatega.

Ojasoo ja Semper on teatri asutajad, kunstilised juhid ja ainsad koosseisulised lavastajad, keda korduvalt on tunnustatud Eesti parima lavastaja, parima lavastuse ja parima lavakujundaja auhinnaga.

22. ja 23. oktoobril näeb üht NO99 lavastustest, Michael Frayni farssi “Võtame uuesti!” Endlas. Pärnu teatris astub trupp üles esimest korda ja mängib seda tükki samas viimaseid kordi.

Olete Pärnu poiss. Ilmselt pidi teatripisik teie sisse pugema just siin. Kas see juhtus kooli näiteringi, Endla, Leopoldi ja onu Raivo lastesaate või õues teiste lastega mängitud mängude kaudu?

Mu teatrihuvi ja -armastus on pärit juba kaugest lapsepõlvest, aga professionaalse tee valimisel oli kindlasti oluline Aare Laanemetsa kooliteater. Tema karge ja põhiküsimustele vastust otsiv õpetamisstiil on siiani väärtuslik pagas.

Endla teater ja reedesed teatriõhtud ETVs tulevad siia loomulikult juurde.

Õppimise mõttes oli kindlasti kasulik see, et kooliteatri lastel oli võimalik etendusi tasuta vaatamas käia, nii ma seal saalis siis jõlkusin. Arvan, et vaatasin iga lavastust vähemalt kolm–neli korda. Ja mida rohkem vaatad, seda rohkem näed.

Pärnu külalisetenduses kaasa tegev ja hiljuti küll trupist lahkunud, aga aastaid NO99s näidelnud Tambet Tuisk on samuti Pärnu poiss ja teiega enam-vähem ühevanune. Kas tagusite juba siin linnas murul või rannas koos palli?

Tambet tagus palli kogu aeg, temast olekski peaaegu võrkpallur saanud. Mina olen rohkem sulgpallimees ja sulgpallis on võrk madalamal, aga tihedam. Seega, koos me palli ei mänginud, küll käisime läbi, meil oli ühiseid sõpru.

Igatahes olin ma suhteliselt üllatunud, kui teda lavaka eksamitel nägin, keskkooli ajal oli tal rohkem ajakirjandushuvi.

Võibolla oli temagi üllatunud, kui mind eksamitel nägi, ei tea. Igatahes, kui sisse saime, panime leivad ühte kappi. Seda küll ainult otseses, mitte ülekantud tähenduses.

Lavakas oli rõivaste ja muu träni hoidmiseks üks kapp kahe peale vaheseinaga eraldatud, tema hoidis seal hantleid ja smokingut, mina hoidsin piipu ja prille.

Olete 2005. aastast NO99t vedanud. Miks ja kuidas see teater sündis?

Teater NO99 sündis, kui pärast Vanalinnastuudio kolmandat järjestikust pankrotti kuulutas kultuuriministeerium välja konkursi direktori leidmiseks. Me otsustasime kandideerida ja võitsime konkursi.

Vajadus teha uus teater tulenes põhiliselt loominguliste ideede elluviimise soovist, soovist kõnetada Eestis ja väljaspool Eestit neid intelligentseid inimesi, kes olid teatris pisut pettunud, kuna teater soovis endale vaid meelelahutaja rolli.

Kui palju jõuate ülejäänud teatrite tegemisi jälgida ja kas teile on tähtis neist eristuda?

Teistest teatritest eristumine pole kunagi olnud eesmärk, igaüks teeb ja toimetab nii, nagu paremaks peab ja süda lubab.

Meile on algusest peale olnud tähtis maksimaalne panus ja oma ajalikkuse pidev tajumine, oluline on kõnetada publikut väljaspool Eestitki. Seda oleme suutnud: NO99 mängib regulaarselt Moskvast Pariisini ja Londonist Viinini.

Moodustate NO99 kunstilise juhi ja kaaslavastaja Ene-Liis Semperiga tugeva tandemi. Ühel on lavakunstikooli, teisel kunstiakadeemia põhi. Kui tulised on vaidlused repertuaari valikul ja kas ideed mõnikord otsa ka saavad?

Ideed pole siiani veel otsa saanud, pigem jääb neid üle ja aega puudu, tuleb korraldada ideede iludusvõistlusi ja parimatega edasi minna.

Materjalide valiku puhul pole nii tähtis, kes midagi valib, vaid mida ja milleks valitakse. Aastate jooksul oleme ju teinud väga erinevaid lavastusi.

Vaidlused võivad olla väga tulised ja sageli pole vaja üldse vaielda, sest üldine arusaam heast kunstist on meil Ene-Liisiga suhteliselt sarnane. Lõppeks ei määra haridus inimese maitset, vähemalt mitte valdavalt.

Enamikule Eesti inimestest seostub kolmik Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper ja NO99 ilmselt “Ühtse Eesti suurkoguga”, kuna see saavutas nii suure kõlapinna. Millised NO lavastused on teile endale kõige südamelähedasemad?

See küsimus on natuke selline, et kumb kallim on, kas poeg või tütar. Kõik lavastused on olulised ja kõik nad väljendavad või meenutavad mõnda perioodi elus. Mõni lavastus valmib kergemalt, mõni väga vaevaliselt ja mõni vaevaliselt, aga lõpuks unub kogu vaev.

Eks need tööd, mida on saanud pisut pikemalt teha, ole jõudnud rohkem südame külge kasvada. Ja see, mis parasjagu proovisaalis, on muidugi kõige olulisem.

NO99 arengus on ilmselt märgilisi lavastusi “Suurkogu” kõrval veel: “Kuningas Ubu”, “Gorjatšije estonskije parni ehk GEP”, “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” ja “The Rise and Fall of Estonia”.

See viimasena nimetatu on meie kõige mastaapsem reisiv lavastus: suvel Tamperes kulus lavaehituseks viis päeva ja etendusega oli seotud 50 inimest. Samal ajal on tegemist vahest ühe intiimsema lavastusega meie repertuaaris.

Olete NO99-le lavastusi autorina ka ise välja mõelnud, neile tekste loonud. Teema, mis teid köidab, inspireerib, mõtlema paneb?

Küsimus on nii lai, kui arvestada kaheksa aasta konteksti. Oleme teinud lavastusi poliitikast, armastusest, saatusest, vaprusest, kunstist, majandusest, spordist. Mind inspireerivad inimesed, inimestevahelised suhted. Mulle meeldib, kui näitlejad kirglikult, ennastunustavalt ja targalt mängivad.

Mulle tundub, et teatris on mõtet käia siis, kui seal tehakse midagi erakordset. See ei tähenda seda, et erakordne on automaatselt arusaamatu ja võõras. Klassikalises näidendiski saab erakordselt mängida.

Erakordsust, ainulaadset hetke ma teatris ehk otsingi. Olgu selleks siis õhtust õhtusse korduvad näitleja higi ja pisarad intiimses saalis või 7000 inimest Saku Suurhallis hinge kinni hoidmas, kas tuleb uus partei või ei. Ma arvan, et sellistel hetkedel tunneb vaatajagi, et ta elab.

Pärnus peagi nähtav farss “Võtame uuesti!” vaatleb nalja eri nurkade alt. Rääkige, palun, sellest lavastusest lähemalt. Kuidas see sündis, lavale jõudis?

Soov nõndanimetatud ustekomöödiat teha idanes trupis juba mitu aastat. Kõik tahtsid kohutaval kombel proovida. Ja pärast “Ühtset Eestit” tuligi sobiv aeg. Aitab poliitikast ja maailmavalust, nüüdsest puhas nali!

Proovid olid väga intensiivsed, kohati ootamatult keerulised. Ja sai nalja. Kõik see, millest näidend räägib, juhtus ka meiega. Niisiis, puhas elu ja särav mäng.

Mis on teile siin elus naljakas ja mis mitte?

Naljakas on see, kui mõistad oma inimeseks olemise tõsidust, ja eriti tore on seda mõista koos teistega pimedas saalis istudes ja ühes suunas vaadates.

Tiit Ojasoo

* Sündinud ja kasvanud Pärnus;

* lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 19. lennu;

* pärast kooli töötas Eesti draamateatri lavastajana;

* valiti 2004. aasta kevadel Vanalinnastuudio direktoriks;

* 2005. aastast teatri NO99 kunstiline juht ja direktor;

* teinud üle 30 lavastuse NO99s, aga ka Endlas, Vanemuises, Von Krahlis ja Eesti draamateatris;

* mitmel puhul on loonud lavastuse teksti koos trupi või kaasautoritega (“Nafta!”, “GEP”, “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, “The Rise and Fall of Estonia”);

* tema lavastuste kunstnik ja kaaslavastaja on Ene-Liis Semper;

* draamalavastuste kõrval on lavale toonud muusikale (“Verevennad” ja “Evita” Vanemuises) ja rokkooperi “Ruja”;

* viimastel aastatel on Ojasoo-Semperi lavastused osalenud arvukatel festivalidel kogu Euroopas;

* pälvinud Eesti teatriliidu parima lavastaja ja lavastuse preemiad aastatel 2005, 2008, 2009 ja 2011. Aastal 2006 määrati Ojasoole Ants Lauteri nimeline preemia;

* tema lavastustes tehtud rollide eest on auhindu võitnud näitlejad Tambet Tuisk, Mait Malmsten, Rein Oja, Marika Vaarik, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Kaie Mihkelson, Taavi Teplenkov.

Andmed: NO99