Kuunar Viljandi reisid ja hukk

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

1923. aastal korraldati mereväe kadettidele kuunar Viljandil pikem õppereis, mis pidi viima Vahemerre ja Aleksandria sadamani Egiptuses. Tegelikkuses reisi pikkust kärbiti ning Gibraltarist kaugemale ei jõutudki.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Romantiline merereis paisutatud purjede all läbi vahuste laineharjade võib vahel lõppeda traagiliselt.

Pärnakate valduses ei jõudnud kuunar Viljandi kaua olla, sest juba 1936. aasta kevadel viskas torm ta Rootsi randa.

FOTO: Olaf Esna erakogu

1917. aastal ehitati Soomes Porvoos J. Johanssoni verfis kolmemastiline kuunar, millele paigaldati ka kahesilindriline Bolinderi mootor, tänu millele arendas laev kuni kuuesõlmelist kiirust.

Pikkust oli alusel 34,44 meetrit, laiust kaheksa ja süvist 3,18 meetrit. Laeva esimene peremees oli A/B Borga Skärgard ja ta kandis nime Gurk I, seejärel Boris ja kui eestlased laeva 1922 ära ostsid, siis ristisid ta Viljandiks.

Samanimelise laevaühingu eesotsas oli endine poliitik dr Jaan Raamot (1873–1927), kes 1918–1919 oli Eesti ajutise valitsuse põllutöö- ja toitlustusminister. Raamot loobus poliitikast, siirdus ärialale ja oli 1926. aastast Jäneda põllutöökooli juhataja. Laevaäris Raamotil õnne ei olnud ja see tõi talle kaasa vaid suuri ainelisi kaotusi.

Pärast Raamoti surma 1927 müüdi Viljandi järgmisel aastal M. Kronström ja Ko-le. 1930 läks laev uue omaniku Johannes Remmelga kätte, kellelt selle 1935 omandasid pärnakad J. Saar ja K. Mitt.

Mereväe kadettide õppelaev

Viljandi senistes sõitudes ei olnud midagi erilist. Ometi on laeva eluloos üks eriline sõit, millest on pikema aruande kirjutanud laeva kunagine komandör vanemleitnant Eustaatius (Jevstafi) Miido (autasustatud Vabadusristi II liigi 3. järguga), kes lahkus tegevteenistusest 1938. aastal kaptenleitnandina.

10. oktoobril 1922 viidi Miido miiniristleja Lennuk vanemohvitseri ametikohalt üle mereväe kadettidekooli ülema abiks. Miido oli sellesse ametisse sobiv mees, sest 1912–1913 oli ta olnud Vene tsaaririigi vabatahtliku laevastiku sõjaväelise korraga kolmemastilisel õppelaeval Velikaja Knjažna Maria Nikolajevna grootmasti vanem ning küllalt saanud vett ja vilet.

Koolil oli kavas korraldada kadettidele koolitusreis purjekal. 1923. aasta jaanuaris sai Miido teada, et Loksa sadamatehases oli remondis reisiks sobiv purjekas Viljandi.

Pärast laeva ülevaatamist koos kooli ülema kaptenmajor J. Masikuga lepiti laevaomanike esindaja J. Raamotiga juba kokku lepingu detailides. Eelseisvaks pikemaajaliseks merereisiks oli laevas tarvis teha mitmesuguseid ümberehitusi: lastiruumi ehitada ohvitseride ja kadettide eluruumid, kohta vajasid toidu- ja mageveevarud. Tumedaks värvitud laev tuli võõbata heledaks, paigaldada raadiojaam koos antenniga. Inimestest laeva lastiks ei piisanud, lisati ballasti. Muudatusi tehti taglases.

Reederiga lepiti kokku, et kõik need tööd tehakse Loksa tehases mereväe kulul. Töödega alustati märtsis ja aprillis saadeti kohapeale üks ohvitser tööde järelevaatajaks.

Algul pidi koos kadettidega õppereisile minema kooli ülem, kuid kõrgemad ülemused otsustasid määrata laeva komandöriks E. Miido.

10. mail 1923 kolisid laeva kadetid. 18. mail asus Miido täitma komandörikohuseid, tõi laeva Tallinna, kust pärast viimaseid ettevalmistusi asuti 12. juunil teele.

Miido koostatud kava alusel oli plaanis külastada kõigi Euroopa mereriikide sõjasadamaid. Esimesena jäi teekonnal ette Kopenhaagen. 29. juunil jõuti Sundi sissekeeramise kohale. Sõbralikust Kopenhaagenist lahkuti 7. juulil kursiga Portsmouthi Inglismaal, kuhu jõuti 23. juuliks.

Esialgse plaani kohaselt taheti jõuda Vahemerregi ja sealt Aleksandria sadamasse.

Inglismaalt lahkuti 1. augustil ja juba kärbitud sõiduplaani kohaselt, aga vähemalt Gibraltar tuli kadettidele ära näidata.

Kuuendal sõidupäeval ütles mootor töölepingu üles ja kuni mootorit parandati, tuli loovida purjede abil. Järjekordselt tuli sõiduplaani korrigeerida ja 7. augustil algas tagasitee.

Kurss võeti Prantsuse sõjasadamasse Bresti, kust lahkuti 19. augustil ja 25. augustil jõuti uuesti Inglismaale Plymouthi. Järgnevalt külastati teist Prantsuse sõjasadamat Cherbourgi, kust lahkuti 9. septembril ja 14. septembriks saabuti Saksamaale Hamburgi. Pärast viiepäevast viibimist vabalinnas asuti läbi Kieli kanali teele kodumaa poole.

2. oktoobril lahkuti Rootsi Karlskrona sõjasadamast. Koju tuldi läbi Irbe väina ja Liivi lahe ning 6. oktoobriks jõuti Virtsu. Teel korraldas komisjon kadettidele katseid laevajuhtimise oskuses. 10. oktoobri õhtuks jõuti Tallinna.

Seejärel tagastati laev omanikule ja taastati aluse sõidueelne seisukord.

Viljandi surmareisid

Pärnakate Viljandi sattus 1935. aasta septembri lõpus põhja pool Gotlandi (Ojamaa) tormi kätte. Laev sai tugevasti vintsutada ja püsis vee peal ainult pumpade abil. Üle laeva rulluvad lained viisid tekilt merre esimese tüürimehe Ernst Madissoni (29), laeva koka Hilja (26), aluse kaasomaniku Karl Miti (1891–1935) ja tema abikaasa, kes ilmselt sõitis kaasa nautima mereromantikat.

Mitt oli kunagi töötanud riigikontrollis, seejärel olnud Pärnu Postimehe talituses ärijuht ja pärast lehe Pärnust lahkumist asutanud kalade eksportimise kontori.

Järgmine suurtorm oktoobris uhtus tema laiba randa Hiiumaale Emmaste valda Elunga küla alla.

Viljandile appi tulnud Rootsi aurik toimetas seitse eluga pääsenud meremeest Karlskrona sadamasse, suurte vigastustega alus viidi Visby sadamasse.

1936. aasta aprillis oli Viljandi teel Visbyst Norrköpingusse, kui tugevas tormis sai vigastada laeva tüür. Juhtimisvõimetu laev muutus lainete mängukanniks ja need paiskasid ta Västerviki lähedal randa. Rootsi lootsid tõttasid mootorpaatidega õnnetutele appi ning päästsid meeskonna ja reisijad.

Meri tegi oma töö ja laev, mille väärtuseks veel eelmise mereõnnetuse puhul arvati olevat 3000–5000 krooni, hävis lõplikult. Pärnu jäi jälle ühe purjeka võrra vaesemaks.

Tagasi üles