Pärnu linnapea Mart Viisitamm on veendunud, et Eesti õigussüsteemis jõustub tema suhtes õigeksmõistev kohtuotsus. Erakonnakaaslased on teda pigem toetanud kui kritiseerinud, erand on vaid Koit Pikaro, kes kogu aeg on linnavalitsusega opositsioonis olnud.
Viisitamm usub, et ta mõistetakse kohtus õigeks
Siiski pole tavaline, et kunagine riigikogu liige nimetab oma elu eesmärgiks erakonnakaaslase võimult kukutamist ja hakkab üksikkandidaadina Keskerakonnalt hääli ära võtma. Nagu seegi, et linnapea on kohtualune.
Ilmselgelt ei tulnud see üllatusena. Alates 2006. aastast on Pikaro olnud linnavalitsuse üks kõvahäälsemaid opositsionääre.
Olukorras, kus poliitiliste erakondade opositsioon on olnud äärmiselt nõrk mõlema koalitsiooni puhul ja opositsiooni häält pole olnud tunda, on Pikaro kogu selle aja olnud tugev opositsiooni tegija. Usun, et ta kujutab endast alternatiivi nii praegusele kui eelmisele linnavalitsusele.
Seda peab Keskerakonna juhtorganite käest küsima.
Ei. Pigem olen ma seda ise kaalunud ja nagu ma eelmise aasta lõpus ütlesin, tuli see otsus raskelt. Aga kõik need, kellega ma olen konsulteerinud, kas erakonnakaaslastega Pärnus või Keskerakonna juhtidega Tallinnas, on olnud teistsugusel arvamusel.
Ma pole nõus sellega, et varem pole selliseid asju olnud. Kui Valeri Korb valiti Kohtla-Järve linnapeaks, oli tal samuti kohtuasi pooleli.
Olles tutvunud kõigi materjalidega ja teades neist episoodidest kõike, ei kujuta ma ette, et normaalsetes olukordades täie mõistuse juures prokurör teeks otsuse asi kohtusse saata. Taust viib eelmise aasta detsembrisse, kui riigi peaprokuröri Norman Aasa juures toimus nõupidamine ja Pärnus hakati pärast seda juhtnööre täitma.
Keskerakonna konkurentide huvides. Konkreetsemalt ei julge ma öelda.
Pole oluline, kas istung algab 22. või 25. veebruaril. Pigem on siin küsimus selles, et kogu ajagraafik on valitud sedasi, et enne valimisi saaks toimuda eelistung, kus sisuliselt midagi ei arutata ega lahendata, ja pärast valimisi jääks kogu sisuline pool.
Kui prokuratuur oleks asju kevade poole kiiremini liigutanud ega oleks Rein Langi lisatud katkematu protsessi nõuet, oleks mingil määral olnud võimalik isegi lahendini jõuda.
Usun, et sellel protsessil ei ole mingeid taolisi ütlusi või üldse midagi sellist, mida avalikkusel huviga oodata.
Ideaalvariandis oleks võinud selle protsessiga enne valimisi lõpuni jõuda. Kõikvõimalikud kahtlused, mis inimestel on, olnuks sellega hajutatud.
Mul on neid akte küllalt käes, vist juba kolm eksemplari. Senised on tulnud lihtkirjaga ja ma olen need kätte saanud. Aga ma kindlasti ei hakka katkestama mõnda nõupidamist, et kullerile järele minna.
Ma olen veendunud, et Eesti õigussüsteemis jõustub õigeks mõistev kohtuotsus.