Me oleme teel tulevikku

Foto: Toomas Huik/Postimees

Lõppevale aastale tagasi vaadates loeme mõttes kokku selle plusse ja miinuseid. Igaüks saab kokku omaenda summa. Loodan, et meie ühised rõõmud ja kordaminekud kaaluvad kokkuvõttes muredest rohkem. Nii võiksime aasta kui terviku pigem heade kui halbade hulka arvata.

Mulluses aastavahetuskõnes ütlesin, et muremusta taeva servas paistab valgust; et me tunneme oma majanduse ja heaolu suure kukkumise lõppu ja uue kosumise algust. Nii ka läks. Ja meil pole põhjust häbeneda. Kriis ei kasvanud katastroofiks põhjusel, et me ise tegime raskes olukorras – aga tegelikult juba enne neid kehvemaid aegu – üldjoontes õigeid asju.

Siiski pole paljud meie seast leidnud majanduse paranevates oludes endale tööd. Kergendust ei pruugi ses osas kõigile tuua ka algav aasta. Meie ühine mure on see, et tööpuudusest ei saaks karjäär ega üksijäetusest elulaad.

Meil peab jätkuma tahet ja oskust nii abi küsida kui seda anda. Aga ennekõike peab jätkuma tahet raskest seisust välja tulla. Ümber ja uuesti õppida. Püsti tõusta ja uuesti alustada.

Eesti ettevõtjatel ja töötegijatel tuleb otsida tegevust ja töökohti ka valdkondadest, mida veel pole olemas, kus veel ei toodeta ega teenindata. See võib kõlada võimatuna. Ometi on just selliste ja ainult selliste otsingute tulemusena jõudnud inimkond – sealhulgas Eesti – oma eduni. Need otsingud saavad käia ainult kooli, meie hariduse kaudu.

Masu ajal on leidnud kinnitust need põhitõed, mida me ise enda kohta arvanud ja teadnud oleme. Et paremate ja halvemate aegade ainus tõsiselt võetav mõõt on meie peremehetunne siin maal ja teod selles ilmas, mitte olud ega asjad.

Teiseks lubavad halvemad ajad meil rahulikult vaadata kõigele sellele, kuidas oleme harjunud oma riigiasju ajama ja hakkama saamist mõõtma. Eesti taastas oma iseseisvuse juba 20 aastat tagasi. Me ise oleme oma elu märkimisväärselt muutnud. Me oleme nüüd targemad ja jõukamad. Me teame oma tugevusi ja tunneme enda nõrkusi. Kõigi nende teadmiste toel tulebki seada uusi eesmärke.

Ma imestan, kui kuulen kurtmist, justkui poleks Eestil enam suurt sihti, mille poole ühiselt liikuda. Sest me näeme Eestis ka tardumist. Me ei peaks klammerduma mineviku dogmadesse ega uskuma, et kõik kunagised lahendused töötavad igavesti.

Kõigele sellele peame, mu kallid kaasmaalased, mõtlema 6. märtsil, kui parlamenti pürgivad erakonnad ja üksikkandidaadid pakuvad kodanikele lähiaastate valikuid. Mida teeme? Kuidas teeme? Ja – kõige olulisemalt – mida me tahame?

Siis peab rahvas kõrgeima kohtumõistjana otsustama, mis on me poliitikaajamises lubatud. Demokraatia pole müügiks. Austust ei saa osta. See peab olema välistatud, kui me oleme peremehed omal maal.

Seekord tuleb uus aasta teisiti. Juba mõne hetke pärast hakkab Eestis kehtima euro, sama vääring, mida kasutab valdav osa Euroopast.

Kohe saab Tallinn enesele Euroopa kultuuripealinna tiitli. Loodan, et kasutame seda kui võimalust muutuda seesmiselt kultuursemaks ja euroopalikumaks. Et me tajuksime, kuidas kultuur kannab meid, mitte meie ei kanna kultuuri. Et meie tipporkestrid ja dirigendid ja kirjanikud ja muuseumid on hindamatu väärtus. Nendeta poleks Eestit, vaid üks hoopis teine asi.

Meie vanemate jalajälgi on siin maal mitme aastatuhande jagu. Siit on mindud ja siia on tuldud; siin on olnud väga vaikseid aegu, mil eestlase astumine oli harv ja arglik.

Täna võime ometi täie kindlusega öelda: me oleme teel. Me oleme teel tulevikku, Eesti on teel tulevikku! Toetame koos minnes üksteist. Jätkugu meil kaasteelistele armastust, mõistmist ja hoolimist!

Head homset! Head uut aastat! Elagu Eesti!



President Toomas Hendrik Ilvese uusaastatervitus kõlas telekanalites 31. detsembril 2010.