/nginx/o/2011/01/25/504458t1h3e1e.jpg)
Pühapäeva, 30. jaanuari lõunal esitavad Eesti tippinterpreedid Toomas Vavilov (klarnet), Arvo Leibur (viiul), Toomas Nestor (vioola) ja Aare Tammesalu (tšello) Pärnu ooperi sarjas “Abonement 007” Pärnu raekojas klarnetiteoseid barokses raamis.
Pühapäeval kõlab raekojas klarnet barokses raamis
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
26. jaanuar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontserdi esimese teosena kõlab Tallinnas sündinud Ivan Mülleri 1830. aastate paiku avaldatud klarnetikvartett. Müller oli klarnetist ja leiutaja, kes täiustas oluliselt klarneti klapisüsteemi, muutes selle pilli tänapäevast virtuoossust võimaldavaks muusikainstrumendiks. Heliloojana on Müller avastus Eesti muusikaloos. Tema tegevus ja looming on teenimatult vähe tuntud ja uurimata.
Esimese klarnetikvarteti varasemate Eesti esituste kohta andmed puuduvad. Seega on võimalik, et 30. jaanuaril 2011 toimub Pärnu raekojas umbes 200 aastat pärast teose loomist selle Eesti esiettekanne. Kontserdijärgses vestlusringis tutvustab Toomas Vavilov lähemalt Ivan Mülleri leiutist: klarneti õhukindlaid klappe.
Kontserdi teise teosena kõlab Norra helilooja Johan Halvorseni “Passagaclia” viiulile ja tšellole, mis on kirjutatud barokiajastu suurkuju Georg Friedrich Händeli teemale. Esialgu viiulile ja vioolale mõeldud teos seab esitajatele suuri nõudmisi, kuna kaks pilli peavad jätma mulje keelpillikvarteti kõlast.
Kolmandana on kavas Wolfgang Amadeus Mozarti klarnetikvartett aastast 1779. Teos valmis kas Salzburgis või Mozarti Pariisi reisil. Lugu on algul kirjutatud sonaadina klaverile ja viiulile ja avaldatud kogumikus “Kuus sonaati viiulile ja klaverile”.
Kogumik pälvis toonases ajakirjanduses ülikiitva hinnangu: oma olemuselt on sonaadid unikaalsed, tulvil värskeid mõtteid ja helilooja geniaalsust. Kuigi teos on kirjutatud viiulile ja klaverile, on kirjastaja Johann André 1799. aastal välja antud kataloogis sama pala klarnetikvartetiks nimetatud.
Tänini on selgusetu, kas seade uuele koosseisule tegi André või hoopis Mozart ise. Teose puhul on tegu Mozarti küpse kammeransamblistiili näitega, milles tunda juba kogenud kunstniku poeetilisust ja süvenevat tõsidust. Samal ajal ei puudu teoses Mozartile omased muusikalised üllatused.
Näiteks esimeses osas on tavalise kahe põhiteema asemel kolm teemat ja finaalis on teine episood algse kolmeosalise asemel ootamatult neljaosalises taktimõõdus.