Üliõpilaskandidaate ootasid sisseastumisel erinevad tingimused

Rahvusvahelisel olümpiaadil medali pälvinud Andres Jaansoni ainsaks mureks ülikooli astumisel oli igalt riigieksamilt vähemalt 20 punkti saada. Foto: Anete Kruusmägi

Sel aastal kaotati Tartu ülikoolis lävendipõhine vastuvõtt. Nii loodab ülikool tõsta õppetöö kvaliteeti. Ometi olid keskkoolilõpetajad kõik eri seisus. Mõnda ootasid mitmepäevased katsed, teine võeti kohe vastu.

Eri katsed on Tartu ülikooli vastuvõtu peaspetsialisti Kaja Karo sõnade kohaselt tingitud eelkõige vajadusest. “Sisseastumiseksamid on miinimumini viidud. Katseid tehakse vaid erialadel, kus see on vajalik, nagu õpetajate kutsesobivuse hindamine, sotsiaalteadused ja loomingulised katsed,” räägib Karo.

Pärnu Koidula gümnaasiumi lõpetanud Andres Jaanson teab oma tutvusringkonnast vaid üht inimest, kes läks ülikooli konkursiga. Ise pääses ta sisse tänu kolmandale kohale rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil ja pidi muretsema vaid sellepärast, et igal riigieksamil vähemasti 20 punkti sajast kokku saada.

“See on küll nõme, et eksamites saab maksimumpunkte väga palju inimesi. Kui koolis ikka õpid väga hästi, peaksidki saama 95-97 punkti,” räägib Jaanson sellest, et 90 punkti pole enam eksklusiivne tulemus ja määravaks ülikooli sisseastumisel muutuvad nii hoopis näpuvead. Selles mõttes usub Jaanson, et sisseastumiseksamid õigustavad ennast.

Sisseastumiseksamite mahu suurendamine pole aga olnud ülikoolide valik, vaid on tingitud gümnaasiumiseaduse muutumisest ja riigieksamite arvu vähenemisest. “Ülikoolil on vaja kanalit testimaks teadmisi,” põhjendab Karo sisseastumiseksamite osakaalu suurenemist tulevikus.

Jaanson, kes tänavu talvel üritas Massachusettsi tehnikaülikooli astuda, ei poolda USAs levinud vestlusi. “See on väga subjektiivne, võid seal ju ükskõik mida kokku rääkida,” leiab noormees ja usub, et kogu info, mida vestlused anda võiksid, on see, kui särav isiksus keegi on. Pisut mõeldes lisab ta, et ehk näitab see kandidaadi motivatsiooni, mida eksamite järgi hinnata on raske.

Ometi usub noormees, et Ameerika süsteemi vestlused sobivad. “USAs on eksamid väga lihtsad ja nii tekib hunnikute viisi maksimumtulemustega inimesi,” leiab Jaanson ja näeb, et sel juhul aitab vestlus välja sõeluda need kõige paremad üliõpilaskandidaadid.

Eestis ta siiski vestlusi ei poolda, sest parimatest parimad sõelutakse välja olümpiaadidel ning leiavad äramärkimist keskkooli lõpumedaliga.

“Riiklikul olümpiaadil pead olema esikümne hulgas, loodus- ja tehnoloogiaainetes pead saama lõppvooru, siis oled sees,” selgitab Jaanson eritingimustel vastuvõttu olümpiaadil käinutele.

“Medal annab sisseastujale kolm lisapunkti. Loodus- ja tehnoloogiaainetesse, välja arvatud geenitehnoloogiasse, matemaatikasse ja haridusteadustesse saab medaliga otse sisse,” räägib Karo.

See, miks mõnele erialale saab medaliga otse, mõnele aga mitte, on teaduskondade valik. Põhjuseks, miks sellised eritingimused medalistidele ja olümpiaadil edukaks osutunud õpilastele on loodud, peab Karo akadeemiliselt võimeka kontingendi ülikooli meelitamist. “Need on tavaliselt oma kursuse parimad üliõpilased,” räägib Karo sellest, et eritingimused õigustavad end.

“Selles vist ongi asi, et kõik lähevad loodus- ja tehnoloogiateaduskonda ja siis on LOTE neid täis,” toob Jaanson välja selle süsteemi valukoha. Ometi usub ta, et medalistid on oma võimalustest teadlikud ja huupi valikuid tegema ei kipu.

Oma kolmede-neljadega kaetud tunnistust nimetab Jaanson kohutavaks. Selles mõttes peab ta end aga erandlikuks, et teab täpselt, mida tahab.

“Alguses tahtsin rohkem inseneriks. Lapsest peale olen Discoveryt vaadanud,” räägib noormees, keda huvitas ägedate asjade ehitamine.

Alles keskkooli teise aasta keskel arenes välja huvi füüsika vastu. Tartu ülikooli kasuks otsustaski ta peamiselt seetõttu, et Tallinna tehnikaülikool on rakenduslik, Jaansonit huvitab aga pigem teoreetiline füüsika, mis sest, et insenerid teenivad rohkem ja et teoreetilise füüsikuna pole head põlve loota.

“Kui sa just midagi väga ägedat ära ei tee,” teab Jaanson, kelle plaan on minna doktorantuuri ja hakata tegelema probleemiga, kuidas gravitatsiooni ja kvantmehaanika teooria siduda.