/nginx/o/2011/10/27/809174t1h647d.jpg)
Kolme aasta eest kevadel korjati “Teeme ära!” prügikoristustalgutel kõikjalt Eestist kokku üle 10 000 tonni mitmesuguseid jäätmeid. Sellegipoolest ei ole prügi loodusest ega koduõuedest otsa lõppenud: hinnanguliselt vedeleb seda maas teist niisama palju, millest märkimisväärse osa äratoomise eest makstakse toojale sulaselget raha.
Kahetsusväärselt paljudest koduõuedest leiab loodust risustavat vanarauda, vanu akusid, kodumasinaid ja muid jäätmeid, mille eest omanik võib peale senisest ilusama vaatepildi saada sadu eurosid tulu. Kui veel kümmekond aastat tagasi maksti kokkuostus tonni vanametalli eest kümme eurot, siis praeguseks on hinnad kerkinud 200–250 euroni tonnilt.
Kuidas hinnata?
Kuidas hinnata, kas asi on kokkuostu toomist väärt? Kui magnet esemele külge hakkab, on kindlasti tegemist vanarauaga, mille äratoomisel on esteetilise külje kõrval rahaline väärtus. Värvilisi metalle, nagu vask, tina, alumiinium, messing, magnet ei võta, kuid need on oma värvi ja rooste puudumise tõttu hõlpsasti äratuntavad. Samuti oksüdeeruvad paljud neist ilmastiku mõjul, näiteks tina muutub halliks, vask roheliseks.
Metalleseme kaalu hindamine koduste vahenditega on keerulisem. Kui jõuate asja üles tõsta, võib see kaaluda 50–70 kilo, kui aga jõud peale ei hakka, on kaal enamasti juba 100 kilo ligi. Metallitonn maksab praegu 200–250 eurot, seega saab lihtsa korrutustehte alusel teada eseme väärtuse.
Näiteks vana malmvann kaalub 80–90 kilo ja sõiduauto vrakk 1,2–2 tonni, traktor aga kuni kümme korda rohkem. Nii maksab mõni sõitev vanema põlvkonna traktor sageli vähem kui kokkuostus ainuüksi vanametall, millest see masin koosneb. Aeda risustava autoromu äratoomine on iseäranis mõistlik sellegi tõttu, et vanametalli vastuvõtupunkti ametliku tõendita ei saa seda autoregistrist kustutada.
Autovraki ARKi hingekirja jätmine pole aga mõistlik juba seepärast, et kõigile registris sõidukitele kehtib liikluskindlustuskohustus, sõltumata sellest, kas sõidukit kasutatakse. Selle kohustuse pikaajaline eiramine võib kaasa tuua kolmekordse kindlustusmakse nõude isegi sellise masina suhtes, millega tegelikult sõita ei saa.
Peale laiskuse on prügist vabanemine sageli jäänud teadmatuse taha. Sageli ei tooda jäätmeid ära, kuna arvatakse, et koristamisvaeva kõrval küsitakse nende äraandmise eest raha. Kõige lihtsam näide on selline keskkonnale üsna ohtlik asi nagu vana autoaku, mida tavaprügikasti kindlasti visata ei tohi.
Kuna akud sisaldavad enamasti väärtuslikku metalli pliid, saab tavalise kümme kuni 12 kilogrammi kaaluva autoaku eest kokkuostus viis eurot, suurema ja raskema traktori- või veokiaku eest isegi rohkem.
Ei tasu karta, et metalli kokkuostu viimiseks peab omanik ise vabanema sellistest ohtlikest lisadest nagu akus sisalduv hape ja muud vedelikud või autoromus olev kütus, õlid, pidurivedelik. Kõige sellega tegeleb juba jäätmekäitleja ning vajadusel tullakse appi suuremate esemete äraviimisel. Samuti pakub näiteks Kuusakoski tasuta kasutada sõiduauto käru. Kui metallikola haagisele laaditud, võib sinna koristustööde käigus tõsta ka autorehve, ehitusest jäänud puidukraami ja vanu elektroonikaseadmeid, mis samuti kogumispunktis tasuta vastu võetakse.
Metallivargused
Kodude ja looduse puhastamine metallirisust tõstab päevakorda metallivarguste teema. Kehtiv jäätmeseadus ei luba kokku osta ilmse kunsti- või ajalooväärtusega metallesemeid. Elektrijuhtmeid, sidekaableid, liiklusmärke, teeviitu, kaevukaasi ja raudteerööpaid tohib vastu võtta vaid vastavas valdkonnas tegevusloaga ettevõttelt või jäätmeloa omanikult. Seega, eraisikutel pole mõtet selliseid asju pakkuma tulla.
Sellegipoolest kuuleme sageli eelloetletud esemete vargustest. Kuhu kurikaelad siis varastatu viivad? Esiteks tegutseb siiani ebaseaduslikke kokkuostupunkte, mis seaduse täitmist millekski ei pea.
Hea uudis on see, et käesoleva aasta algusest Eestis kehtima hakanud käibemaksu pöördmaksustamine sundis paljud sellised “ettevõtted” turult lahkuma, sest metallivarguste mahitamise kõrval vähenesid oluliselt väljavaated riiki maksudega tüssata.
Millised on jäätmekäitleja võimalused metallivargusi takistada? Kehtiv seadus näeb ette, et metallijäätmete üleandmisel tuleb koostada kahepoolselt allkirjastatud dokument, kus on kirjas tooja nimi, registri- või isikukood, elu- või asukoht, jäätmete kirjeldus, liik ja kogus, jäätmed kohale toimetanud sõiduki registreerimisnumber ja jäätmete maksumus. Samuti ei maksta metalli eest sularahas, vaid pangaülekandega.
Kuusakoskis oleme läinud kontrolli valdkonnas veel kaugemale, kui seadus ette näeb. Esiteks kontrollime tooja andmeid isikut tõendava dokumendi alusel, et välistada valeandmete esitamine. Samuti võtame toojalt telefoninumbri. Kõigis meie kogumispunktides on valvekaamerad, mille salvestuste järgi saab politsei varastatud kaupa ja selle üleandjaid tuvastada. Kahtlase kauba vastuvõttu püüame igati vältida.
Nii mõnigi autoromu tooja on meilt tühjade kätega lahkunud, kui ta pole ARKi registreerimistunnistusele märgitud sõiduki omanikuna ega oma nõuetekohast volikirja.
Varguste takistamiseks oleks mõtet lisada seadusesse kohustus, et iga metallikokkuostupunkt peab omama valvekaameraid ja säilitama salvestusi aastaid. Ausal toojal pole ju karta midagi, varastatud kauba kokkuostust aga pole huvitatud ükski vastutustundlik jäätmekäitleja.
Samuti on äärmiselt oluline koostöö politsei ja kannatanutega, et võimalikult täpne info varastatud metallesemete kohta jõuaks kiiresti kokkuostupunktideni.
Nii mõnigi ohver on tänu sellele varastatud esemed tagasi saanud: oleme tuvastanud tooja ning võtnud varastatud esemed vastu, et tagada nende säilimine. Loomulikult pole me teinud pangaülekannet toodud metalli eest, vaid andnud varastatud asjad ja kogutud info politseile, et kurikaelad saaksid teenitud karistuse.
Kokkuvõttes: metallivargused ei ole enam Eestis nii suur murekoht kui aastaid tagasi, sellegipoolest pole probleem kadunud. Seetõttu tuleb leida mõistlik tasakaal selle vahel, kuidas võimaldada inimestel koduõued ja loodus vanarauast puhastada, tehes samal ajal metallivaraste elu kibedaks.