Bussitranspordi üksiküritajatest aktsiaseltsini

Voldemar Pavelson (valges kasukas) kõrvuti mustas mantlis admiral Johan Pitkaga soomusauto Tasuja taustal. Foto: Olaf Esna erakogu

Kes mõtles välja maksiimi ”Ühenduses peitub jõud” (Ex unitate vires) pole mulle teada, aga juba 1931. aasta jaanuaris oli Pärnumaa bussiliinide pidajatel teedeministeeriumi ringkirjast selge, et maanteede osakonna mõte oli ühe piirkonna bussiliinide koondamine ühe liinipidaja kätte, et vältida arusaamatusi ühel teel sõitvate erinevate liinipidajate vahel.

Esialgu jätkus liinilubade jagamine varasema korra kohaselt. Ent 1934. aasta lõpus teatas ministeerium liinipidajatele, et nad ei teeks endale uute busside muretsemisega liigseid kulutusi, sest kõik liinid koondatakse ühe või paari suurettevõtte kätte. Tõusis suur nurin, sest paljud olid soetanud uusi ja moodsamaid busse.

1935. aasta algul muutus ministeerium resoluutseks ja algas liinipidajate käsukorras liitmine. Algul tahetigi moodustada vaid üks ettevõte, ent see pani liinipidajad käärima, ministeerium leebus ja oli valmis leppima kahe või kolme grupiga.

Vahetalitaja pidi olema maavalitsus ja gruppide moodustamise viimane tärmin oli 10. veebruar 1935.

Kolme mehe kokkulepe

Esimestena jõudsid kokkuleppele kolm meest ja moodustasid täisühingu Pavelsoni, Passi ja Kiidemanni Autobuseliinid Pärnumaal.

Täisühing tähendas nii tollal kui praegu, et ühingu osanikud tegutsesid ühise ärinime all ja vastutasid ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga.

Täisühinguna tegutseti 1939. aastani, mil majandusminister lubas 21. veebruaril asutada Pärnumaa Autobussiliinide AS Side. Ametlikult alustas Side 15. mail, kui aktsiaseltsi põhikiri oli ilmunud Riigi Teataja Lisas.

Täisühing andis aktsiaseltsile üle 15 autobussi, kinnistu Riia mnt 27 (kontor ja garaažid), mis kuulus Voldemar Pavelsonile, ja garaaži Iklas, mille omanik oli Ernst Pass.

Riia mnt 27 oli endine C. W. Normanni kaubamaja ja kui päris täpne olla, siis Pavelson ei ostnud seda kinnistut Normannilt, vaid hoopis Pärnu Krediidipangalt, mille valduses see oli pankrotivarana.

Pärast aktsiaseltsi asutamist muutus bussijuhtide elus vahest niipalju, et kui varem sai bussi kassa üle anda peremehele (liinipidajale), siis nüüd tuli see viia kontorisse kassapidaja kätte. Peale kassapidaja oli kontoris veel asjaajaja-raamatupidaja.

Garaažides oli ametis neli meest ja talvel veel bussijuhid, kui nad seal oma sõiduriistu remontisid.

1939. aasta lõpuks oli Side käes 12 bussiliini: Sindi, Vana-Vändra, Aesoo, Tõhela, Jõõpre, Lihula, Paadrema, Tõstamaa, Valgeranna, Pärnu-Jaagupi, Ikla, Virtsu.

Vahepalaks, kuidas sel ajal sõita soovijatega käituti. Teedeministeeriumi korraldusel tuli kõik soovijad kohale toimetada ja kedagi ei tohtinud bussile pika näoga järele vaatama jätta.

Juhan Tamme mälestustest on lugeda, kuidas ta pühade laupäeval võttis Ülejõe taksopeatusest kaks taksot, müüs reisijatele bussipiletid, istutas nad taksodesse ning need sõitsid seni bussi järel, kuni kohad vabanesid ja reisijad bussi ümber istusid. Taksosõit hüvitati taksojuhtidele bussi kassast. Firma kandis küll kahju, aga inimesed pidi kas või nui neljaks kohale saama! Kui reisijaid oli väga palju, siis saadeti appi veel teine buss. Olgu see vastuseks lugeja kirjale (5.08.2011).

Napilt aasta tegutsenud aktsiaseltsi üldkoosolekul 1940. aasta mais otsustati maksta 3,5 protsenti dividende. Edasine tegevusplaan nägi ette töökoja ja garaaži laiendamist. Selleks tuli osta veel üks krunt ja liita olemasolevaga. Plaaniti ka uute busside ostmist. Kõigile bussijuhtidele anti vormiriietus ja mütsimärk.

30. juulil 1940 kinnitas nn töörahva revolutsiooni järgne valitsus natsionaliseerimisele kuuluvate autotranspordi ettevõtete nimekirja. Pärnust olid seal AS Side ja OÜ Pärnu Transportühing ning Kilingi-Nõmmest Arnold Ahtma. 17. septembril moodustati kolmikust Pärnu autobaas Side. 4. novembril anti rahvakomissaride nõukogu otsusel Pärnu AB Side koos vara, nõudmiste, kohustuste ning personaliga Pärnu maavalitsuse kommunaalmajanduse osakonna valitsemise alla.

Uue võimu uued luuad

27. augustil peeti Side töötajate välkkoosolek, kus esinesid A. Raadik ja autobaasi komissar A. Reial. Raadik selgitas poliitilist olukorda ja stahhaanovlikku tööd, Reial rääkis, kuidas hoida kokku rehve, bensiini ning õlisid.

Koosolek lõpetati kolmekordse ”Elagu” hüüdmisega EK(b)P-le. Rahvakomissaride nõukogule saadeti tervitustelegramm, milles sooviti õnne ja jõudu suures ülesehitavas töös.

28. septembril oli Raadik jälle Side kontoris ja tegi teatavaks partei ning valitsuse otsuse palgakõrgenduse kohta, mis võeti vastu üleüldise vaimustusega. Koosolek lõpetati võimsa ”Internatsionaaliga”.

19. oktoobril avati Riia 27 Side ruumides pidulikult punanurk ja puhkeruumid. Klubiks oli remonditud ja sisustatud kolm tuba. Remont ja sisustamine maksis 600 krooni, mis saadi ametiühingult, Sidelt ja tööliste-teenistujate annetustest. Ilmus esimene number seinalehte Punane Side. Peokõne pidas Ludvig Redi, kes muuhulgas valgustas kapitalistliku korra jäänuste – spekulantide ja kodanluse sabarakkude õõnestuskatseid sotsialistliku ühiskonna vastu.

Oraator kutsus kõiki üles töörahvale vaenulike elementide vastu välja astuma ja nende tegevust paljastama. Sõna said veel käitisekomitee esimees Sügav ja ametiühingu esindaja Kukk. Aktus lõppes võimsa ”Internatsionaaliga”.

Suure oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistas Side töökoja vanem Aleksander Elbing katsetamisel üllatavaid tulemusi andnud bussimootori eelsoojendaja valmistamisega. See hoidis Pärnu-Tõstamaa liinil edasi-tagasi sõidul kokku 15 liitrit bensiini.

1941. aasta juuni lõpus võttis punavägi oma käsutusse 13 Side autobussi. Jäid kaks diiselmootoriga ja kaks linnaliini bussi. Sakslased tõid juurde veel kaks diiselmootoriga bussi, võtsid üle alles jäänud ning bussiliiklust hakkas korraldama Eesti Autopargi Pärnu osakond asukohaga Riia 27.

1944. aasta sügisel vahetus Pärnus jälle okupatsioonivägi ja –võim. Side ruume hakkas kasutama Autotranspordibaas nr 7. Seal leidsid tööd mitu endise Side bussijuhti ja lukkseppa, nagu Heino Kaas, Albert Schön (hilisem sotsialistliku töö kangelane) jt.

Pärandvara hulgas autobusse polnud, kuid ajapikku saadi nõukogudemaal valmistatud autobussilaadseid sõiduvahendeid ja hakati vedama reisijaid.

1. juulil 1960 pungus autobaasist Pärnu autobussi- ja taksopark, millest nüüdseks on saanud GoBusi allüksus. Mere tänavale võeti kaasa 42 bussi ja 37 taksoautot.

GoPärnu rakuke arvestab oma ajalugu 1960. aastast, kuid võiks soovi korral valida mitme asutamisaasta vahel.

Mehed, kes Sidele aluse panid

Side juhatuse esimees Voldemar Pavelson sündis 15. jaanuaril 1898 Are vallas. Esimese maailmasõja ajal puutus autodega kokku Moskvas, kus oli mingi ülemuse autojuht.

Eesti Vabadussõja alguseks oli ta Tallinnas endise merekindluse soomusautode divisjoni garaaži ja töökodade ülem ohvitseri asetäitja aukraadis. 1918. aasta detsembris ehitati Tallinna sadamatehastes Johan Pitka algatusel esimene soomusauto Estonia, mis osutus nii raskeks, et seda ei saanud rindele saata. Seepärast seisis auto Estonia teatri hoovis ja oli teatri töötajatest moodustatud Kaitseliidu üksuse käsutuses.

Teisena ehitatud Tasuja oli märksa kergem ja sõitis juba 13. jaanuaril 1919 esimese Eesti soomusautona Lõunarindele.

Pavelson määrati soomusauto ülemaks. Tema meeskonna moodustasid kolm autojuhti, kaks suurtükiväelast, viis kuulipildurit. Varustuse veoks anti kaasa veoauto kahe juhiga.

23. märtsil vajus Tasuja Orava mõisa juures lahingus manööverdades tagaratastega läbi sillakatte. Liikumisvõimetut autot polnud võimalik päästa ja see pandi enne mahajätmist põlema. Tasuja oli ainus Vabadussõjas kaotatud soomusauto ja hiljem kandis sama nime trofeesoomusauto.

Pavelsoni kaitseväe teenistuse tunnistuse järgi teenis ta soomusauto ülemana alates 15. aprillist 1919 kuni 20. maini 1920, kuid millisel soomusautol, pole mul praegu teada.

Seejärel teenis Pavelson piiriküti pataljonis roodu nooremohvitserina ja kuulipildujaroodu nooremohvitserina. Tagavaraväkke arvati 3. üksikust jalaväepataljonist. Tema edasist tegevust bussijuhi, liinipidaja ja bussifirma asutajana on eelnevates lugudes põgusalt käsitletud.

Pärast bussifirma natsionaliseerimist naasis Pavelson kodutallu põllutööle. Ta arreteeriti 14. juunil 1941 ja 1. juulil 1942 karistas erinõupidamine teda kümneaastase vabaduskaotusega, mida kandis Sverdlovski oblasti Sevurallagis, kus 12. oktoobril 1944 suri. Küüditati ka perekond. Tütar Luule pääses Tomski oblastist Eestisse Tõstamaale vanaema juurde 1947. aastal, abikaasa vabanes asumiselt alles 1958.

Pavelsoni tütre nimi on kõikidel nõukogude ajal televiisori ees multikaid vaadates üles kasvanud lastel igavesti meeles: ”Dubleerinud stuudio Tallinnfilm. Tõlkinud Valeeria Villandi. Toimetanud Luule Žavoronok.”

AS Side juhatuse esimehe asetäitja Ernst Pass sündis Pärnus 1. septembril 1901. Arreteeriti samuti 14. juunil 1941. Erinõupidamine mõistis talle 20. juunil 1942 kaheksa aastat kinnipidamist nõukogudevastase agitatsiooni eest, mis jäi kandmata, sest Pass suri juba 27. augustil 1943 samuti Sevurallagis.

AS Side juhatuse liige August Kiidemaa (Kiidemann, sünd 26. veebruaril 1902 - ?) võeti samamoodi kinni 14. juunil 1941 Halinga vallas Ertsma külas. 17. juunil 1942 karistas erinõupidamine teda viieaastase kinnipidamisega Sevurallagis, ta vabanes 26. detsembril 1946. Nõukogude võimu arvates pääses ta kergelt ja vahistati uuesti 22. juunil 1949, mil lisati veel kümme aastat. Selle ärakandmisest pääses Kiidemaa 2. detsembril 1956.

Abikaasa ja pojad küüditati 1941. aastal, kuid tulid 1947 Eestisse tagasi ning saadeti 1949 taas asumisele, kust vabanesid uuesti 1956. aastal.

Lõpetuseks

Pärnu ja Pärnumaa autobussiliiklust kajastavate killukeste lõpetuseks tahan tänada kõiki, kes mind materjalide ja fotodega abistasid. Olge tänatud, Pärnu muuseum, Luule Pavelson, Helle Tamm, Maimu Karpa, Viive Eltmaa, Heino Talviste jt.

Muide, käsitlemata jäid sellised bussiliinid nagu Käru-Vändra, Vändra-Viljandi ja endise Kagu-Pärnumaa bussiliinid, mis praegu jäävad Viljandimaa alla: Abja-Valga, Karksi-Nuia - Viljandi, Uue-Kariste - Abja jt.