Kui laevu ehitas Kihnust pärit Järsumäe Enn

Selliseid mudeleid olevat Järsumäe Ennul olnud terve lakatäis. Pildil on vähendatud kujul Pärnu supelasutuse mudaveolaev Uku, mis hiljem Merihärjaks ristiti.

FOTO: Erakogu

Kes on Järsumäe Virve? Virvet ja tema ”Meri on, meri jääb, meri olema peab …“ teab kogu Eesti rahvas siin- ja sealpool laia vett ning nüüd pirakas peotäis pitsasööjaid pealekauba.



Kes oli aga Järsumäe Enn? Vastuseks on suur vaikus, ometi oli Enn omal ajal ja alal samuti väga kuulus mees.

Järsumäe Enn ehk Enn Vahkel (1870-1953).

FOTO: Erakogu

Vanad roomlased ei eksinud, kui ütlesid “Sic transit gloria mundi“ ehk “nii mööduv on maailma kuulsus”.



Viljakas laevameister


Kihnlasest laevaehitaja Enn Vahkel oli nii kange mees, et ehitas juures oleval pildil nähtava laeva Manni valmis kolme nädalaga. Loomulikult luiskan, sest suurte kogemustega meistrimeeski suutis selle ajaga teha ainult samanimelise laeva mudeli Eesti meremuuseumile 1937. aastal. See-eest oli kõik nagu päris: ankur, pootshaagid, harpuunid, kivilukuga hülgepüss, meestest rääkimata. Selliste pähklikoortega olevat kihnlased peale Riia lahe seilanud Rootsi, Helsingisse, Kopenhaageni ja väidetavalt isegi Inglismaa rannikuni.



Kuulsaim Kihnu laevameister Enn Vahkel oli sündinud 1870. aastal Kihnu Lõunakülas ehitustöölise ja Häädemeestel laevu ehitamas käinud erusoldati pojana.



Juba 16aastaselt hakkas Enn, kodukoha järgi ja Kihnu tavade kohaselt Pao Jõnn, laevu ehitamas käima ja pani seal nähtut nii hoolega kõrva taha, et oli võimeline 18aastaselt iseseisvalt laevu ehitama. Oma neli esimest laeva ehitas ta ilma plaanideta.



Saarlastelt õppis ta ära ressi ehk laeva poolitatud puitmudeli tegemise ja jooniste tarvitamise. Alles möödunud sajandi 20ndail õppis ta Pärnu inseneridelt ära mii ehk laevakaare, -plangu kumeruse võtmise.



Kodusaarel veestati 26 Vahkeli ehitatud laeva. Üldse ehitas ta 69 alust, seega ülejäänud 43 laeva ehituspaigad olid piki Liivi lahe rannikut, Ruhnus ja isegi Saaremaal, kus omal oli laevameistreid jalaga segada. Tartus käis ta praame ehitamas ja paljude aluste remontimist juhtimas. Suurim Vahkeli ehitatud purjekas oli 100 jala pikkune Kaupo Uulus.



Pärnus ehitas Vahkel nahksilla juures linna supelasutusele mudaveolaeva Uku, mis hiljem ristiti ümber Merihärjaks.



Oma viimase laeva ehitas meister 1940. aastal oma koduõues üksinda, tõstetöödel aitas teda vaid abikaasa Reet. See oli ühtlasi viimane Kihnus ehitatud kahesüllane laev Linnu.



Saksa okupatsiooni ajal, aastatel 1943-1944 ehitati vanameistri käe all Kihnus veel ühte kolmemastilist mootorpurjekat. Laeval olid juba kaared üleval, kuid võimuvahetus katkestas laevaehituse ja materjal tassiti laiali.



Hiljem sai meister laevaehituse tarkusi ja saladusi vaid teistele jagada. Nii käis tema juures neid kirja panemas Aadu Hint ja kasutas märkmeid oma ”Tuulise ranna“ kirjutamisel.



Igal suurel meistril on oma väikesed veidrused või iseärasused. Enn Vahkel oli püüdnud kaassaarlastest peenem olla ja kandnud linnavurhvi riietust juba siis, kui ülejäänud kihnlased seda ei teinud.



Samuti olevat Vahkelile meeldinud lävimine ametimeestega, tema meistriks kutsumine ja see, et tema naist kutsuti meistri prouaks. Samuti olevat talle meeldinud, kui teda pildistati ja usutleti. Kirjatsuradele on Vahkel olnud õnnelik leid, kellelt kuuldud juttudega sai edukalt leheveerge täita.



Vahkel on olnud paras vigurivänt ja igale lehemehele eri juttu hambasse puhunud. Üks ajakirjanikest tegi temast suure meremehe, kalamehe ja hülgeküti, teine pani vastupidi kirja, et Vahkel polnud üks ega teine, vaid haris hoolega põldu ning tegi maaparandust ja kaevas kaevusid, mida tal oli ümber maja tükki kümme.



Maad oli tal parandada küll, sest 1920ndail sai Vahkel koos teiste kihnlastega väikese järve, mis kuivendati ja põllumaaks hariti. Laevameister jättis Pao koha pojale ja kolis Järsumäele.



Lakatäis laevamudeleid


Nagu ühel meelel kirjeldavad kõik ajakirjanikud, kuidas Vahkelil oli lakapealne täis laevade poolmudeleid, mida ta sealt tõi alla näitamiseks ja iga mudeli juurde selle ehitusloo jutustas.



Uhkust tundis ta sellegi üle, et tema laevade mudeleid oli Tallinnasse meremuuseumi jõudnud. Aga selle Manni-nimelise laevamudeliga tõmbas ta järjekordselt massakaid alt, sest tõeline Manni oli 45,22 brutoregistertonni suurune enne Esimest maailmasõda ehitatud alus ja kopsakam kui nähtav mudel. 1933 olid Manni omanikud J. Türk ja teised.



Theodor Saar kirjutab, kuidas Enn Vahkel pidas end Kihnu kõige tugevamaks vägikaika- ja sõrmekooguvedajaks. Krantsid külapoisid lasid teda meelega ennast võita ja taat pidas end veel 80aastaselt võitmatuks vägikaikavedajaks, ainult sõrmeveos ei pidanud ta ennast ülesaaremeheks.



Vaat niisugune vinge mees oli siitkandi kõige kõvem laevameister Järsumäe Enn Vahkel. Elu lõpul, kui ta 1953 suri, olevat ta tahtnud oma koduõue suure kivi külge oma portree paigutada. Tuletagu seepärast vähemalt see väike looke suurt meistrit taas meelde.

    Tagasi üles