Kaks meest viivad Pärnu jääpurikatega kaardile

Pärnakad Üllar Kallau ja Rait Pärg toimetasid tänavu peale jääskulptuuride ka Vallikääru lumelinnas. Foto: Urmas Luik

Selle eest, et Pärnus juba kümmekond aastat tagasi jääskulptuure ja nüüd jääfestivali raames esimest korda profikäte abil lumest maju meisterdati, tuleb suuresti tänulik olla kahele mehele, Rait Pärjale ja Üllar Kallaule.

Jääkujude tegemiseni jõuti Pärnus esmalt jõuluvanade konverentsi raames, mille korraldajailt see pakkumine Pärjale toona tehti. Kui temal tüdimus peale tuli, asus jääsümpoosioni vedama Kallau, kes sellele sündmusele pani 2005. aastal nimeks “Icicle” ehk “Jääpurikas”.

Pärg märgib, et Kallaule paistab jää kui materjal rohkem istuvat.

„Ma siin nagunii korraldan suvel skulptuuripäevi, teen liivaskulptuure ja nii edasi. Olen ikkagi õppinud skulptor, kellele meeldib savist midagi modelleerida. Võtan tüki ära, panen tagasi, aga jääga ei ole nii. Üksnes savi meeldib rohkem,“ avaldab ta.

Sel aastal panid mehed Pärnu lume- ja jääarhitektuuri õpikojas seljad kokku ja vedasid seda koos. Sümpoosionidel osalemisega on sugenenud kontaktid ja jätkub neid, keda Pärnusse kutsuda. Mõistagi teevad nad iga kord jääst midagi ka ise valmis.

Käis olümpialgi

Kallau ei ole hariduselt skulptor, kuid umbes 15 aastat tagasi jääle sõrme andes andis ta sellele mõneks ajaks oma südamegi ja pühendus jää võimaluste tundmaõppimisele.

Kõik sai alguse sellest, kui teiste seas otsustati kutsuda Vaasasse lumeskulptuure tegema neljaliikmeline tiim Pärnust. Kokku pandi meeskond Pärnu Pojad koosseisus Kallau, Eddi Leet, Mati Kiviselg ja Urmas Uustal. Esimese jääkogemuse sai Kallau Lätis Jelgavas, „kus väga võimsalt tehakse jääd“.

„Mis ma siis ikka teadsin. Teadsin enam-vähem neid tingimusi, kuidas see asi välja näeb. Lõbus oli esimest korda näha, kui Soomes ühed keskealised prouad saagisid okastraadiga kolmemeetrist plokki pooleks,“ meenutab Kallau.

Üks asi järgnes teisele ja kui sa juba midagi teed, mis teistele korda läheb, kutsutakse sind üha järgmistesse kohtadesse sedasama tegema. Kallaugi sattus paljudele jääskulptuuriüritustele. Lõpuks jõudis päris suurele karussellile ja pääses läbi konkursisõela Torino olümpiale jääd tegema.

Võttis ette nii palju, kui aega oli. Kuni tüdines. Materjaliga oli sinasõbraks saadud ja see igatpidi läbi proovitud. Sümpoosionide formaat, kus on väga täpsed nõuded ees, Kallaule enam ei sobinud. Polnud huvitav.

Missiooni küsimus

Kutseid mõnele jää ja lumega seotud üritusele laekub Kallau meiliboksi kogu aeg. “Ma ekstra pingutanud ei ole, et kuskile minna, ja eks ma tulnud vabatahtlikult sellelt karussellilt ära. Ühelt maalt sai ring täis, ei viitsinud enam. Aga niipalju viitsin ikka, et natuke toimetan. Paar viimast aastat on neist äraolekutest suhteliselt kõrini. See on ikkagi päris raske töö,” tunnistab ta.

Ent aeg-ajalt ise midagi organiseerida … Miks mitte? Eriti oma kodulinnas. Nii leiab mees, kes veab siin talviti eest “Icicle’i” sümpoosioni.

“Vaat see on kultuuri ja missiooni küsimus. Kui igal pool maailmas tehakse, tuleb kodus ka teha. Ma arvan, et kõik, kes kuskil midagi teevad, peaksid nii toimima. Paar üritust aastas ei murra konti,” arvab Kallau. Isegi juhul, kui seda tuleb teha muude asjade arvelt.

Kuna Kallau on õpetaja, peab ta selleks, et vahepeal meislitega lumes ja jääs mütata, tegema oma tunnid kas järele või ette. “Samal ajal on sisemine vajadus seda teha nii suur, et no lihtsalt peab tegema,” lausub ta.

Jääpurikatega kant maamunal

Elame täpselt sellise piiri peal, kus temperatuur kõigub kogu aeg nullist ühele ja teisele poole ja kus talvel ripuvad igal pool jääpurikad. Jää ja lume puhul on temperatuur ülioluline ja igas maailmanurgas on need olud erinevad.

Kuigi see on hämmastav, kleebitakse jäätükke kokku isegi plusskraadidega. Ka miinus 30ga on jääd väga raske kleepida, kuna siis tekivad suure temperatuurivahe tagajärjel jäässe pinged ja praod. Siis kasutatakse kõiksugu nippe, et vesi külmuks aeglasemalt. Näiteks tulnud keegi vene mees selle peale, et vett tuleb segada viinaga.

“Need on kultuuri eripärad. Kunstirahvas on selline seltskond, kes saab üksteisest aru ka siis, kui rääkimiseks ühist keelt ei ole. See on vennaskond ja sellepärast tulebki neid asju teha,” märgib Kallau.

„Seda, kuivõrd Pärnu torkab jääskulptuuridega Eestis silma, ei tea. Aga me üritame seda auku täita. Saame sellega hakkama nii hästi või halvasti, kui saame, aga me vähemalt üritame. Kui mind ja Üllarit ei oleks ja me ei korraldaks neid asju, oleks Pärnu tunduvalt vaesem,“ usub tema skulptorist sõber Pärgki.