Peeter Krimm: Silmast silma kohtumised

Peeter Krimm. Foto: PP

Paar aastat tagasi kuulsin metsas vahetevahel võigast, arvatavasti linnu karjet, mis kajas üle ümbritsevate põldude, usun, et kilomeetri kaugusele.

Nuputasin asjata, millisele elukale see kuulub, kuni ühel kaunil päeval nägin teda suurepäraselt: piki sihti lendas minu poole suur süsimust lind, tiibadel otsasuled pikad ja silmatorkavalt harali. Lennates karjus läbilõikavalt: “Vii-iik!” Jätsin ta sõnumi meelde ingliskeelse “nädala” järgi. Kõige hämmastavam oli see, kuidas ta lendas. Võimsate tiibadega tõmbas viis-kuus laksu, siis pani tiivad kokku ja vuhises läbi õhu nagu mürsk.

Lugesin sekundeid: üks, kaks, kolm. See on pikk aeg. Siis pani tiivad jälle tööle, tsah, tsah ja taas “mürsku”. Lõpuks vuhises mul üle pea ja kadus puude vahele. Temast veel koledamat ja jubedama häälega lindu võib kohata ainult dinosaurustega filmides (hääle suhtes ma küll kahtlen). Panin talle nimeks Saurus.

Hiljem mõtlesin, et sama lennustiil on linavästrikul, ainult et tema oma väikeste tiibadega teeb seda kõike nii kiiresti, et ei pane tähelegi. Kui tiivad kokku paneb, kukub erinevalt Saurusest trajektoor tunduvalt, sest kiirus on väike. Rääkisin Saurusest tuttavale, kes läks põlema: “Selle peaks kinni püüdma!”

Läinud kevadel kuulsin oma lemmiklindu jälle. Tema armuhüüdu ei oska inimkeelde tõlkida, igatahes minul pani see iga kord vere tarretuma. Olin tast 100 sammu kaugusel. Suur oli kiusatus luurama minna, kuid arvestades, et ta on minust peitusemängudes nagunii parem, otsustasin, et jäägu igaühele oma territoorium ja omad tegemised.

Nagunii tean nüüd, kus ta elab: kõige kõrgemas ja tihedamas kuusepadrikus, kuhu minu saag pole veel jõudnud ja ega vist jõuagi, kuni uhke lind seal elab. Ornitoloog võib edasi unistada, minu Saurust ei püüa keegi kinni, sest ma ei reeda kellelegi ta asukohta.

Tean, et paljud inimesed ei usu mu juttu, aga ega keegi sunnigi. Naabrid usuvad. Võite ise veenduda, kuid kannatust on vaja nädalate kaupa, kui mitte rohkem. Luban, et loodussõpradele Võllas tinakompresse ei paigaldata.

Kaisukas

Jaanipäeval istusime naabrimehe ja tema Tallinna sõbraga autosse, et sõita külla uutele naabritele, kes küla lõpus pärapõrgus olid vana talukoha soetanud. Taluhoovist külateele pööranud, nägime eemal keset teed istumas looma. Jõudsin öelda: “Kuradi pikk-kõrva-pätt, kes mu taimi järab!”, kui loom püsti tõusis ja naabrimees sosistas: “See pole jänes ega rebane, see on ilves!” Kõik me, kolm taati, nägime seda kiskjat esimest korda.

Pealinnamees märkas küsida: “Nii lähedal majale, kas ta inimest ka ründab?” Vastasin, et kindlasti ründab, kui ta nurka surud ja kiisukest silitada kavatsed. Endal süda rõõmust hüppamas, sest lõpuks ometi oli mulle tekkinud tõsiselt võetav liitlane sarvekandjatest ja pikk-kõrvadest marodööride armee vastu.

Augustis näitas liitlane end mulle veel korra. Tahtsin talle öelda: “Kas tead, kui palju maitsvaid jänkusid otse su nina all elab!” Siis taipasin, et ta ju viibib just seal, kus vaja.

Oktoobris silitasin ilvest enda käega. Nimelt pöörasin autonina kodu poole juba kuuvalgel ning Are ja Suigu vahelisel asfaldil päästan mootori laulu alati lahti ega ole iial peatunud allajäänud loomade juures. Seekord pidurid suitsesid, kui pidama sain: keset teed lebas ilves. Väliselt terve, suust tuli väike verenire.

Seda volaskit vaadates imestasin, kuidas võisin ta jaanipäeval jänesega segi ajada. Hundikoerast veidi väiksem, kuid kui koeral on suur keha ja peenikesed käpad, siis siin oli asi vastupidi. Suured silmad ja vurrud, kihvadest rääkimata, pehme kollane talvekasukas seljas, midagi polnud kritiseerida.

Ei lastud mul kaua imetleda, kohale laekus kohalik külamees, asjalik sell. Ütles, et oli näinud rebast silkamas, ju siis muidu ettevaatlik ilves jahihoos ennast unustas. Kuradi kahju, kuid looma saatus tuli kiiresti otsustada. Pakkusime teda teineteisele. Jõudsin mõelda, et nülgida tuleks, kuni on soe.

Tavalise nahastamisega saaksin hakkama, kuid nii toredast loomast peaks saama topis kas või sellepärast, et püssiga nii tervelt teda kätte ei saa, siin jääksin hätta. Pealegi poleks kodus kohta, kuhu topis panna. Seega tõstsime metsakiisu külamehe pagasiruumi, sättisin talle pea alla riidenutsaku ja sõit läks tuttava jahimehe juurde (väga loodan, et) topiseks.

Kuni looma “nahka jagasime”, lebas ilves kahe auto vahel tuledevalgel oma veerand tundi, meist möödus sel ajal tasasel käigul viis–kuus autot, peatumata. Nende pärast oleks seal ilmselt võinud lebada Ussuuri tiiger või külakass. Üks auto siiski peatus ja uudistama tulnud venekeelne proua küsis, kas ta inimest ründab. Vastasin, et absoluutselt ja sööb kohe ära! Eestikeelne härra lisas irvitades: “Mõningad.”

Järgmisel päeval vaatasin huvi pärast oma elamises ringi, kuhu teoreetiliselt topis panna. Pilk langes laiale voodile. Laksasin endale vastu laupa: topis oleks tulnud teha pehme, kaisukaks! Arvestades pelgalt naha hinda, oleks see kaisukas olnud maailma kalleim igas mõttes: alati sõbralik, ei virise ega aja lolli juttu. Selle nimel tasunuks pingutada. Hilja!

Linnud ja lehmad

Ma ei tea nende nime, kuid jutt on väikestest tagasihoidlikest lindudest, kes ei lärma nagu pasknäärid ega kakle nii, et võsa ragiseb, kuid pesa teevad maapinnale. Kevadel raskest lumest räsitud kuusetaimi läbi käies juhtus tihti, et jalge ees tõusis plaginal õhku lind.

Vaatasin: kõrges rohus pesa, munad sees. Asi selge. Poleks lind mind ehmatanud, oleksin peale astunud. Mõni päev hiljem samas situatsioonis vaatasin pesa, oleks nagu pidanud munast koorunud pojad olema, kuid pesa põhjas nägin mingit liikumatut ebamäärast plöga. Sain aru, mida evolutsioon on teinud: need pojad, kes ema ootamatu lahkumise peale kisa tõstsid, pandi pintslisse. Kes surnut mängisid, jäid ellu.

Edaspidi muutus ilm kuivaks, istutusega tegelda mõttetu. Võtsin ette metsateel võsahävitamise. Tugevat pajupõõsast nüpeldades pani otse kirvetera alt lendu lind. Selge, et pesa, aga seda leida polnudki lihtne, keset põõsast küll, kuid näha ainult ühelt poolt.

Jätsin põõsa rahule ja tegutsesin ümbruses paar tundi. Auto juurde nahka jahutama minnes jälgisin silmanurgast pesa. Ei läinud kaua, kui emalind kohale tõttas, ta, sinder, oli mul kogu aeg silma peal hoidnud. Kuid ta ei laskunud otse pesale, vaid 1,5 meetrit eemale. Järelikult sibas rohus kohale. Ettevaatusabinõu missugune!

Järgmisel päeval kiikasin jälle pessa, ema polnud. Üks, ilmselt kõige ärksam poeg ajas kaela pikaks ja noka lahti. Ütlesin talle: “Lollpea, mina pole su emme, ma võin sust hoopis suppi keeta. Surnut pead mängima!”

Plaanisin maha võtta mõne suure lepa, kuid kõndides korra nende varjust läbi ja tundes mõnusat jahedust, sain aru, et ilma nende puudeta pääseks keskpäevane päike otse pesa kõrvetama. Õhtuks oleks tibupraad valmis. Puud jäid püsti. Valisin tööfrondi põhjapoolsesse külge ja läksin saagi täristades leili nagu ikka, unustades linnud. Saates silmadega üht langevat kümnemeetrist leppa, tuli äkki meelde, et see kukub ju otse pesa peale. Hilja, latv mürtsatas pajupõõsasse. Tormasin kohale, kollanokad moodustasid pesapõhjas üksmeelselt pinnalaotust. Kui nad ehmatusest ei surnud, pidid elus olema.

Päev hiljem oli hinges kahtlus, et ema võib olla tänu minu repressioonidele pesa maha jätnud. Hiilisin juurde, mulle vaatas vastu kaks suurt hirmunud silma. Jätsin linnud rahule ja käisin neist kaarega mööda kümmekond päeva. Siis võitis uudishimu, kuid leidsin eest tühja pesa. Esimene mõte: rebane! Kuid sulgi polnud, jälgi polnud, pesa oli terve ja maha jäetud. Pojad olid valmis saanud. Hämmastav, kui kiiresti see asi neil käib!

Kui väike linnukindlus pidas vastu minu hoolimatule laamendamisele, poleks seda suutnud hävitada 100pealine lehmakarigi, sest ükski lehm pole nii loll, et jookseb vastu tugevat põõsast. Niisama edukalt võiks ta joosta vastu puud, kuid neist asjadest vist joostakse ikka mööda.

Üks asi on kogemata pealeastumine, teine asi maitsev toidulaud, mida otsitakse spetsiaalselt. Kui lehmad tallaksid ära kõik linnupesad, kuidas siis linnusugu üldse tänini elus on? Teisest küljest, kui kõik linnupojad ellu jääksid, kas me siis läbi parvede veel päikest näeks?

Sugulased

Olen oma loomult öökull: hilise õhtuni tegus, hommikul ei saa kuidagi silmi lahti. Oktoobri lõpus taimi istutades ilm hämardus ja ma ei näinud enam hästi nii peent tööd teha. Istusin jahtuma, ja paari minuti pärast märkasin umbes kümne meetri kaugusel kahte kullilist poolteise meetri kõrgusel ümber põõsaste tiirutamas.

Olin tihti näinud kanakulle ümbritsevate põldude kohal nelja–viie meetri kõrgusel patrullimas, seepärast imestasin, mida nad nii madalal ja sellises pimeduses teevad. Ei jõudnud kaua imestada, kui üks lendas mu nina eest paari meetri kauguselt mööda.

Mõtlesin, et eriline ülbik, kas ta ei näinud mind ja autot või? Siiski jõudsin märgata ülbiku pea veidrat kuju – mitte piklik nagu õigel linnul, vaid tömp, nagu oleks vastu seina lennanud. Jõudsin vaevalt mõelda, mis tont see veel on, kui järgmine jäi õhus seisma otse mu ees, poolteist meetrit minu nina otsast. Vahtisime teineteist silmast silma kaks–kolm sekundit, siis kallutas ta veidike tiibu ja kadus hääletult nagu ufo.

Loomulikult sain aru, et tegu oli öökulliga, keda viimati nägin lasteraamatus. Kuid fakt, sest sellelt vahemaalt nägin hästi iga sulge ta näos, silmad suured, toreda suleääristusega ja süsimustad.

Möödus paarkümmend sekundit, ei jõudnud jahmatusest toibuda, kui hääletult laekus järgmine tegelane, täpselt sama nägu, täpselt niisama kaugele mu ninast, täpselt samamoodi vahtisime teineteist, samamoodi kallutas tiibu ja kadus samas suunas.

Nagu kellavärk kordus kõik viis–kuus korda. Ei tea, kui mitu neid täpselt oli, sest ei saanud ennast liigutada. Silmanurgast nägin kahte ümber lähima põõsa tiirutamas, kohe saabus üks mu nina ette, samal ajal oli vähemalt üks selja taga. Arvan, et nad kõik käisid mind kordamööda vahtimas.

Ilmselt öeldi teineteisele: “Mine vaata, milline jube koll seal istub!” Igatahes nad tiirutasid ümber auto ja mind uuriti eest ja tagant. Ilmselt tundsid ära “sugulase”, sest sellisel kellaajal on iga normaalne inimene ammu kodus ahju peal.

Arvan, et mul vedas, kui sattusin nende kohalejõudmise hetkel vaikselt istuma. Vastasel juhul poleks neid iial kohanud.

Tuttavad on küsinud: “Kas sa ei kartnud, et nad küüned näkku löövad, kiskjad linnud ju?” Püha taevas, nad olid uudishimust katki minemas, pealegi on mul vähe sarnasust hiirega!