Talv läinud, pilt jäänud

Kaupo Meiel
, arvamustoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kaupo Meiel

Tea, kas kevad sel aastal nii väga teisiti tuleb kui varem, aga käes see tänasega on ja hea, et on, sest aitab talvest küll. Kui ühe korra peaks veel nii suuri küttearveid tasuma kui jaanuari ja veebruari eest, peaks hambad varna riputama. Teed on nüüd muidugi porised, mõnel pool maal suisa läbimatud ja Soomaal on juba alanud igiomane viies aastaaeg, seegi käib aastaaegade muutumise juurde.

Lõppenud talv oli ilus ja põnev, sest lund ja külma jagus. Ja hoolimata jahedast ajast, toimusid just talvel Eestis erandlikult suure avaliku poolehoiu võitnud meeleavaldused ja piketid ACTA vastu ning õpetajate palgatõusu poolt. Kas kuri ACTA ja hea palgatõus tulevad, ei selgu vabas õhus, vaid kabinettides ja saalides. Loota võib parimat, karta halvimat.

Halva, halvema, kõige halvema, külmunud maa ja kärnas kärsa kõrval ei tasu unustada head ja toredat, nagu juhtus iseseisvuspäeva kontserdil Vanemuises. Ilusat oli meie kõrval talvel ja seda enam tuleb seda kevadel.

Minu koduakna taga käisid kogu talve teri nokkimas siisikesed, urvalinnud, rohevindid, tuvid ja leevikesed. Teri kulus tublisti, aga rõõmu tõid sulelised palju ning läinud nädalal sain leevikese just nii fotole, nagu olin igatsenud. See oli minu möödunud nädala ja möödunud talve tegu, mitte enneolematu, kuid isiklik ja sooja tundega. Kevadel tulevad juba uued linnud, kellega me ei kohtu enam aknataguses linnumajas, vaid metsa all. Ja see saab taas tore olema.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles