/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Pärnu sadama suuromanik Rein Kilk ütles läinud laupäeval Kuku raadios välja, et Eesti vajaks tehnokraatidest valitsust. Spetsialistide valitsuses on nähtud päästeteed mõneski artiklis ja juhtpoliitikud pole selle mõtte peale kostnud musta ega valget.
Poliitikute usaldusekaotus ministritena praeguses olukorras on loomulik. Kõige paremini näitas poliitikuna oma kogenematust sotsiaalminister Maret Maripuu, kellele ministriamet oli esimene reaalse vastutusega töökoht elus.
Lõunanaabrite president Valdis Zatlers ütles tükk aega enne usalduse kaotamist peaminister Ivars Godmanise vastu, et tal on kahju, kuna paljud asjatundjad on riigi juhtimisest kõrvale jäänud.
Hea mäluga Kilk kindlasti mäletab, millal oli Eestis viimati asjatundjate valitsus, näiteks milliseid ministeeriume juhtisid Rein Loik, Jüri Raidla, Ants Laos, Toomas Frey, Lepo Sumera, Jaak Leimann, Vello Lind, Olev Laanjärv, Andres Ellamaa.
Eesti ministrite ametiaegu vaadates jääb mulje, et asjatundjatest hakati järk-järgult loobuma eelmise kümnendi teises pooles. Kuhugi tuli ju ametisse panna ”elukutselised poliitikud“, keda oli siginenud kui kirjusid koeri. Üha otsustavamaks sai parteiline ustavus, mitte kompetentsus.
Võib oletada, et surve moodustada asjatundjatest valitsus Eestis kasvab. Ometi on meile kõige vähem vaja valitsuskriisi: vaadake, mis toimub Lätis. Nii jääbki lahtiseks, kuidas peaks Kilgi soovitud valitsus kujunema, sest koalitsiooni lõhkiminek oleks nii või teisiti valuline.