/nginx/o/2016/11/11/6066241t1hc0c1.jpg)
/nginx/o/2012/10/04/1354802t1hc07d.jpg)
Pärnus aastaid kohalikel mälumängudel päid ragistanud noored mehed Joonas Einfeldt ja Karl Tiirik käivitasid Tartus õppima asudes sealgi mälumängusarja, et mitte öelda kilvamaania. Kärmelt populaarsust kogunud mängus osaleb nüüd iga nädal ligi 200 inimest.
“Olgem ausad, ega inimesed tee asju teiste, pigem ikka enda pärast. Nii meiegi, et saaks ennast lõbustada korra nädalas,” tunnistas Einfeldt, et kaasinimeste mäluga mängima hakkamise taga oli puhas isiklik huvi. Kuid peagi selgus, et Tiiriku ja Einfeldti huvi kattus sadade inimeste omaga, kellele mängulusti pakutud nüüdseks kuus hooaega.
“See on intelligentne meelelahutus õppimisele vahelduseks ja ütleme ausalt: ka sotsiaalne pool on väga oluline,” kinnitas Einfeldt, et ettevõtmise seltskondlikku dimensiooni ei saa kuidagi tähelepanuta jätta.
Soodne pinnas
Kõik sai alguse 2010. aasta veebruaris, kui sügisest õppima asunud noored leidsid, et füüsikahoones korraldatavad väga tõsised ja akadeemilised mälumängud pole päris neile. “Seal olid enamikus hallid pead ja me tundsime, et oleme natuke noored selleks – keeruliseks läks,” selgitas Tartu ülikoolis kolmandal kursusel füsioteraapiat tudeeriv Einfeldt.
Et endal pea mõtlemisest halliks ei läheks, otsustasidki noored mehed, et on tarvis lihtsamat ja mängulisemat, nooremale generatsioonile sobivat mängu, mille laadset Emajõe Ateenas nende üllatuseks ei korraldatud ja mille formaadi nad kopeerisid Pärnu mälumängukorüfee Joel Kuke pealt tolle lahkel loal.
“Uskumatu, aga siin tõepoolest polnud sellist mängu, kuus korra toimus midagi, aga mitte sellist iganädalast,” meenutas Einfeldt, et pind veel ühe mälumängu korraldamiseks oli Tartus soodne. “Sul tekib idee, sa tead, et kas või sõprade näol suudad kohale tuua, ütleme, 30 inimest,” lisas Einfledt, kelle sõnade järgi ei nõudnud kilva ülikoolilinnas käimatõmbamine üleinimlikku pingutust.
Mälumäng massidesse
Raske polnud leida kohvikupidajatki, kes lubaks teisipäevaõhtuti, kui nagunii kliente vähe, mälumängijad oma laudade taha. Kes ei lubaks?
Esimesed kaks hooaega peeti mõttelahinguid Ülikooli kohvikus. Toona püsis mängijate arv keskeltläbi poolesaja kaheksa võistkonna vahel jagunenud inimese ligi. Ent kuuldused lõbusast ja harivast ajaveetmisviisist levisid ja nüüd koguneb igal nädalal mängima 150–170 inimest: umbes 30 võistkonda.
Osaliselt on kilvahuvi kasvanud tänu sellele, et tänavuse hooaja alguses tehti tavapärasest pisut rohkem reklaami.
“Olid postrid õppehoonetes ja flaierid linna peal,” tutvustas Einfeldt turundusstrateegiat. Et aga nõnda palju rahvast koguneb, ei osanud mehed arvata. “Paras kaos oli,” tunnistas Einfeldt. “Aga nüüd me oleme juba valmistunud selleks.”
Sedamööda, kuidas algul sõprade ja tuttavatega kulgenud mängust on saanud rahvasport, on vahetunud kogunemiskohadki. Nüüd tegutsetakse teist hooaega Ränduri pubis, mis mahutab Ülikooli kohvikust ja Trehv pubist rohkem rahvast. Kuid mahutavus pole koha valikul ainus kriteerium.
“Tegemist on ikkagi Tartuga, kus tudengeid on väga palju, seetõttu on suhteliselt olulisel kohal läbirääkimised õlle hinna üle,” selgitas Einfeldt.
Raha pärast ei tee
Paraku ei ole kunagistel kilvafanaatikutel mängude korraldamise kõrvalt enam mahti ise mängida. Võtab ju mängu ettevalmistamine ja materjali printimine aega pika tööpäeva.
Igaks korraks koostatakse tosin küsimust, mida nüüdseks on andmepanka kogunenud sadu.
Ent nagu Einfeldt kinnitas, on mängu tegemine pea niisama lõbus kui enda teadmiste varasalves sobramine. “Kindlasti on eeltöö keeruline, aga kui siis kohale minna ja küsimusi esitada, on juba lõbus.”
Ja kui lugeja arvab, et noormehed lõbu kõrval hunnikute viisi raha kokku ajavad, siis nii see ei ole.
Mängu osalustasu on küll üks euro, kuid selle maksmine on pigem soovituslik, mitte kohustuslik. Nõndaviisi aasta jooksul fondi kogunenud raha kulutatakse ära hooaja lõpupeol, kui osalejatele kuulsust ja au jagatakse.