/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/12/6883413t1heb86.jpg)
Pärnu linna lõplik moodustumine polnudki nii ammu, vaid läinud sajandi 20. aastal, mil linnaga liideti ametlikult Vana-Pärnu ja Rääma. Viimane ei olnud veel kuulsaks kirjutatud, see toimus alles 1927. aastal, kui ilmus August Jakobsoni “Vaeste-patuste alev”. Vabriku- ja tehasetööliste ning kalurite linnaosa maine kinnistus Räämale aastateks sealsete tootmisettevõtete pärast.
Rääma taassünd algas alles Eesti taasiseseisvumise järel. Varem kogu NSV Liidule tootnud ettevõtteid polnud vaja, ei osatud ja mõnel juhul ei tahetudki võtta suunda lääne turule. Nii need tehased-vabrikud ajapikku välja suridki.
Tööstuse kadumisega muutus elukeskkond märksa puhtamaks ja ootamatult hakati Räämat elupaigana väärtustama. Elamu- ja eramuehitus on näidanud, et linnaossa on tulnud uusasukaid, kuid jätkub neidki, kes nooruses Rääma koolis õppinuna on nüüd soetanud eluaseme sinnasamasse.
Kogukonnavaimuga, jah, on olnud kitsavõitu. Tavaliselt koondutakse mõne inimese, eesmärgi või asutuse ümber. Rääma kogukonnavaim liigutas end tõsisemalt siis, kui koonduti protestiks jõekalda täisehitamise vastu. Monoeesmärk, mis peaasjalikult seisneb eitamises, ei ole elujõuline. Masinatehase vare on lammutatud ja ehitusplaanid märgatavalt muutunud, uusi eesmärke koos tegutsemiseks pole seatud ja sestap on vaim taas suikunud.
Rääma taassünd algas alles Eesti taasiseseisvumise järel.
Nooruse maja direktori Uudo Laane plaan korraldada laupäeval Rääma kogukonnapäev on mõeldud vaim ärkvele raputada. Suur hulk üritusi toimub Nooruse maja aias, sest tegemist on kohaga, kuhu Rääma noored koondusid enne teist ilmasõda. Hakatuseks on hea omavahel tuttavaks saada. Edaspidi peaks kindlasti rääkima sellest, millisena tahetakse linnaosa näha tulevikus, kuidas peaks arenema teenindussfäär ja taristu. Rääma kogukonnavaim tahab turgutamist, küll tõuseb temast siis kasugi.