Pärnu uus koolivõrk tundub saapavabrikuna

Pärnu Ülejõe gümnaasiumi ja Sütevaka humanitaargümnaasiumi füüsikaõpetaja Tõnu Tõniste avalik pöördumine teenis kahte eesmärki: avaldada oma suhtumine Pärnu koolivõrgu reformimisse ja ärgitada teisigi teemakohases arutelus kaasa lööma. Foto: Urmas Luik

Teenekas koolmeister Tõnu Tõniste saatis Pärnu linnavolikogule, Pärnu linnavalitsusele ja Pärnu Postimehele pöördumise, milles esitab rea ettepanekuid, mis tema hinnangul aitavad Pärnu senist koolivõrku muuta kavatsejatel langetada tarku, põhjendatud ja vajalikke otsuseid.

Konspektiivselt esitatuna on Tõniste pöördumises toodud eeted järgmised: mitte lahutada praegusi kõiki kooliastmeid ühe katuse alla mahutavaid suurkoole ehk tervikgümnaasiume eraldi töötavateks põhikoolideks ja gümnaasiumideks; moodustada Pärnumaa hariduse sisuga tegelev spetsialistidest ja teadlastest koosnev üksus, mis koostöös luua tahetava Eesti haridusinnovaatika keskusega suunaks siinset hariduselu; ühendada koolisüsteemis üldhariduse andmine senisest veel enam huvihariduse edendamisega; leida raha, et kõikides koolides piisaks õpikuid, töövihikuid, tehnilisi vahendeid ja nüüdisaegseid katseseadmeid.

Peibutatakse rahaga

Pärnu koolivõrgu reformist ajendatud mõtete ettepanekuks vormimisel pole aastakümneid Pärnu mitmes koolis õpetaja ja koolijuhina töötanud mees tuginenud ainuüksi enese tarkusele, vaid leidnud oma seisukohtadele tuge Tartu ülikooli emeriitprofessori Raik-Hiio Mikelsaare tänavu 2. novembril ajalehes Sirp ilmunud artiklist „Eestisse tuleb luua haridusinnovaatika keskus”.

Selles kirjatöös paneb Eesti haridusreformideski läbimõeldud ja teaduspõhist lähenemist hindav õpetlane kõva kahtluse alla käesoleva aasta septembris haridus- ja teadusministeeriumist avalikuks aruteluks esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu.

Täpsemalt kavandi selle osa, kus soovitatakse tervikkoolid jagada eraldi põhikoolideks ja gümnaasiumideks.

Sest ainult sedasi loodavat eelnõu koostajate arvates tugevad põhikoolid, mis annavad kõigile lastele ühesuguse hariduse, ja puhtad gümnaasiumid, kus on vähemalt kolm õppesuunda.

Samuti ei meeldi teadusemehele, et omavalitsusjuhte peibutatakse koolireformi heaks kiitma tõotusega võtta maakonnakeskuste eraldi gümnaasiumid riigi ülalpidamisele.

Küsitav lahutamine

Selle ilujutu peale imestab Mikelsaar, miks peaks tervikgümnaasiume tükeldama. Üldharidussüsteemil on ju ühtne eesmärk: ette valmistada gümnaasiumilõpetajaid, kes on edukad kõrg- ja kutsehariduse omandamisel.

Miks peab 9. ja 10. klassi vahele tõmbama piiri, kasutades selleks koguni eelmainitud finantskiilu löömist omavalitsuse ja riigi haridusrahastamisse?

„Milleks meile üldse põhikoolid?” küsib Mikelsaar. „Nendest saadud tunnistusega pole ju tööturul suurt midagi peale hakata.”

Kui üldse rääkida ühtse üldhariduseesmärgi saavutamiseks kooliastmete lahutamisest, siis üksnes seoses lähestikku asuvate koolihoonete kompleksiga, milles peetakse silmas õpilaste ealisi iseärasusi. Sellises hoonestikus õpiksid nooremate ja vanemate õpilaste rühmad enamik aega segamatult eraldi majades, kuid kompleksis jätkub ruumi ühisürituste korraldamiseks.

„Koolihoonete üksteisest kaugemal paiknemist saab õigustada vaid maaoludega, kus nooremate klasside õpilastel oleks sobivam õppida kodulähedases algkoolis,” leiab Mikelsaar.

Olgem omamoodi

„Plaan oli ammu, aga venitasin ja venitasin, kuni Sirp sai viimaseks tõukeks,” ütles Tõniste oma pöördumise sünni kohta. „Ilmselt oleksin selle Sirbitagi teinud, kuid see andis tuge.”

Tuge eelkõige kahtlusele, et kui kuskil mujal võib Pärnus kavandatava koolivõrgu muutmise plaaniga analoogne ettevõtmine edu tuua, siis siin linnas ei pruugi toimiva süsteemi tsurkimine kasu anda. „See, mis mängib näiteks Soomes Vaasas, ei pruugi mängida Tallinnas,” nentis Tõniste. „See, mis mängib Tallinnas, ei pruugi mängida Pärnus; see, mis on Pärnus, ei pruugi Sindis peale minna.”

Seega pole mõtet kiita, et kusagil maailmas on midagi meist teistmoodi. Miks ei võiks me teistest erineda just selle poolest, et meil ongi midagi omamoodi?

Füüsikaõpetajana otsis Tõniste siinse koolivõrgu reformi otstarbekust kahtluse alla pannes tuge oma ainest ja leidis probleemi ilmestamiseks näite tuuma lõhustamisest. Sellest, et protsessi tulemus tekitab kordades enam energiat, kui läks tarvis selle käimalükkamiseks. „Mul on kahtlus, et kui praeguse süsteemi ära lõhume, siis kas see energia, mis sealt tagasi tuleb, on suurem kui raisatud ressurss,” nentis koolimees.

Liiati on tajutavalt eriilmelised tervikgümnaasiumid Koidula, Ülejõe ja ühisgümnaasium Tõniste hinnangul kõigiti asjakohased ja väärt senisel kujul jätkama. Iseküsimus on see, et kooli õppesuunast lähtudes võiks õpilasi hakata selekteerima praegusest tunduvalt varem, selmet oodata, kuni noor lõpetab põhikooli.

Tervik osadest etem

Nii talitamise eelis on esmalt see, et ühe kooli raames põhikoolist gümnaasiumi minek tagab aine tervikliku käsitluse: nii põhikoolis kui gümnaasiumis tunde andev õpetaja saab liikuda samm-sammult, loogilist rada pidi õppekavas püstitatud eesmärgi poole.

„Öeldakse, et põhikooli eesmärk on üks ja gümnaasiumi eesmärk on teine, nii et põhikoolis peavadki olema teised õpetajad,” ütles Tõniste. „Aga kui annan tunde ka gümnaasiumis, tean täpselt, kuhu maale ma pean füüsikaga põhikoolis jõudma.”

Rääkimata sellest, et igal koolil on aastakümnetega kujunenud traditsioonid, mida ei saa võtta ja käsu korras muuta või uuta.

Samuti on Tõniste hinnangul Pärnu koolivõrgu muutmisel tajuda põhjendamatut allumist ülevalt poolt tulevale survele ja sedagi, et on langetud lubaduste lõksu.

Leem muutub lahjaks

Tõdeb ju “Pärnu linna haridusvaldkonna arengukava aastateks 2013–2025” kavandki, et haridusministeerium valmistab ette puhaste gümnaasiumide loomist toetavat rahastamisskeemi, kust Pärnu loodab raha nii üle 540 õpilasega piirkondlike gümnaasiumide loomiseks ehk Metsa 21 koolihoone renoveerimiseks ja sinna võib-olla õpilaskodu rajamisekski.

„Tunnen, et on vähe teaduslikku ja koordineeritud tegevust, käib juhuslik tõmblemine,” märkis Tõniste. „Kui oleks spetsialistidest ja teadlastest koosnev hariduselu suunav üksus, vaataks see, mis koolid linnas on, mis suunas liigume. Aeg-ajalt tuleks muuta võib-olla mõningaid suundi, sõltuvalt sellest, keda ühiskonnale kõige enam vaja läheb.”

Koolivõrgu reformimisel praegu toimuv sumbuurne tegevus tõi Tõnistele keelele etteheite, et kooliastmeid lahutades on linn langenud saapavabriku tasemele. „Selge on, et talvesaapaid võib teha üks, suvekingi teine vabrik, aga me ei tee ju koolis saapaid, meie, vabandage väljendust, teeme inimest ja see võiks ikka ühes kohas olla valmis tehtud,” leidis ta.

Pealegi võib gümnasistide koondamine suurkoolidesse end kurjasti kätte maksta, sest kui näiteks Koidula kooli kõrgel tasemel süvaõppega kahe klassi kõrvale luua kolmas, neljas ja viieski paralleel, tekib oht, et rammus leem lahjeneb: võimekaid ja motiveeritud õpilasi igasse klassi ei jätku.

„Kas siin pole ohtu, et rumaluse mass läheb liiga suureks ja hakkab domineerima ja takistama?” küsis Tõniste. „Kas me seda ohtu ei karda? Mina kardan küll. Ja mida me siis saavutasime?”

Asso Ladva, Haridus- ja teadusministeeriumi avalike suhete osakonna konsultant

„Kehtivas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ning praegu menetluses olevates seadusemuudatustes ei ole kohustust lahutada põhikool ja gümnaasium eraldi asutusteks. Kavandatavates muudatustes on praegu kirjas see, et pärast uuendatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse jõustumist ei saa enam asutada 12klassilist kooli, kus ühes õppeasutuses on koos nii põhikool kui gümnaasium, küll võivad endisel moel edasi töötada olemasolevad 12klassilised üldhariduskoolid.”