Labradori retriiver Ariina ja Pärnu-Jaagupi mees Mati Press kohtusid esimest korda tänavu suvel, mehe kinnitust mööda oli see armastus esimesest silmapilgust.
Ustav koer on pimedale mehele silmade eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli nii armas, kui ta end mu vastu surus, kinnitas Press. Põnts-põnts-põnts käinud kutsa saba vastu põrandat, mis koera keeli tähendab, et ma olen siin, olen su lähedal, hoian sul pilku peal.
Ma olen taas kui nägija, usaldan ustava sõbra saatel teha pikki jalutuskäike, sõita bussiga ja poes käia, rääkis Press.
Ülitark kutsa
Pressi jutu järgi on labradori retriiver ülisõbralik ja intelligentne koer, kes haarab õpetust lennult. Treeneri käe all harjutas Ariina kuu aega juhtima peremeest käigurajal nii kodualevis, Pärnus kui Tartus.
Kui meie rajale on üleöö takistus tekkinud, ei satu ta segadusse, vaid läheb ringi ja jätkab teekonda vajalikus suunas, kirjeldas Press.
Ariina on peremehe jutu järgi rakkes rahulik, kutsa kargleb ja haugatab võõra peale vaid siis, kui viimasestki rihmast prii. Vabadust saab koer nautida üksnes Saaremaal, peremehe sünnikodus. Pärnu-Jaagupis on lugu teine, sest seal võib ta sattuda armukadeda emase rünnaku ohvriks. Kassist Ariina end segada ei lase.
Labrador armastab putru süüa. Pressi elukaaslane Saima ütles, et ehkki putru soovitati keeta hirsist ja tatrast, on tema laiendanud menüüd riisi ja kaerahelvestega.
Natuke rasva või õli, lõhnaks vorsti või liha ja puder maitseb Ariinale üliväga, kinnitas Press.
Paksu ja vetthülgava kasukaga labradori juured ulatuvad Kanada idarannikule, kus koerad meestega ühes merel kala püüdsid.
Labradori tõug aga aretati ja registreeriti 1903. aastal Inglismaal. Kirjanduse järgi on labrador menukaim koeratõug USAs, Eestis on neid ligi 250.
Löök pähe võttis nägemise
Press ei ole sünnilt pime. Saaremaa poiss jõudis elujärjega pealinna, kus leidis rakenduse televisiooni tehnikaosakonnas. Kord pimedas töölt kodu poole astudes kargasid talle pätid kallale ja kasteedilöök ühelt viis mehe hämarusse.
Sellest saab nüüd veerandsada aastat mööda, kuid päris pimedaks jäin alles paar aastat tagasi, nentis Press. Viimati töötas ta Haapsalus Pärnu pimedate ühingu tsehhis. Kui tsehh kinni pandi, otsustas ta kolida Pärnusse. Et Pärnu korterid olid kallid, leidis ta elupaiga Pärnu-Jaagupis.
Võõras ümbrus, raske oli kohaneda, märkis Press. Põmm vastu puud oli üsna tavaline, kuid vaevu kanalisatsiooniauku kukkumast pääsenud, sai talle selgeks, et saatjata ei või kõndima minna.
Lootus täitis südame, kui kuulsin, et äkki õnnestub juhtkoer saada, sõnas Press.
Press teab kindlalt, et Eestis on 20 pimeda juhtkoera, Pärnu- ja Läänemaal on Ariina ainus. Usun, et pimedaist paljud unistavad koerast, takistuseks on vaid raha, arvas ta.
Poolteiseaastane Ariina maksis 35 000 krooni. Enam kui aasta Pressile koera ostuks rahaasju ajanud Helga Matvere Pärnu maavalitsuse sotsiaalosakonnast kinnitas, et takistas puudega inimestele osta lubatud abivahendite nimistu.
Kuna koera loetelus ei ole, ei eraldanud ministeerium koera tarvis raha ja lõpuks näpistasime vajaliku summa maavalitsusele rea pealt, selgitas Matvere.