:format(webp)/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
/nginx/o/2012/04/05/1042056t1hc641.jpg)
Tartu ülikooli Eesti mereinstituut käivitas koos Soome ja Rootsi parneritega uurimisprojekti, mille eesmärk on selgitada Läänemere hüljeste toitumist ja selle mõju kalavarule.
Uppunud hüljeste eest makstakse raha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusvahelise uurimistöö koordinaator Eestis on TÜ Eesti mereinstituudi vanemteadur Markus Vetemaa.
“Tervikuna plaanib projekt analüüsida kuni 200 Läänemere hülge toitumist, kusjuures hea oleks, kui Eestis leitaks hülgeid võimalikult laial merealal Pärnu lahest Saare- ja Hiiumaa veteni,” selgitas Vetemaa. “Projekti materjali hankimiseks palub Eesti mereinstituut kaluritel mõrdadesse uppunud hülged uuringuteks kaldale tuua ja teadlastele anda.”
Vetemaa kinnitust mööda on Eestile eraldatud raha 40 hülgekorjuse kogumiseks, kuid see arv võib kasvada, kui Soomes ja Rootsis ettenähtud kogust hülgekehi kokku ei saada.
Iga teadlaste kätte toimetatud hülgekeha eest maksab mereinstituut 100 eurot. Summa on teadurite arvates õiglane, et kompenseerida korjuse kohaletoomise tööd ja keha külmutamise kulu.
“Kõnealune uurimistöö näeb ette nii jahitud loomade – Soomes ja Rootsis on lubatud hallhülgeid küttida – kui Eestis kalapüügi käigus hukkunud isendite laboratoorse analüüsimise,” tähendas vanemteadur. Ta lisas, et mingil juhul ei maksa nad Eestis tapetud hüljeste eest, vaid loom peab tõepoolest olema püünises uppunud. Samuti ei võeta vastu roiskunud hülgekorjuseid, nagu neid kevaditi randa uhutuna kohtab.
Kuna Eestis on hüljeste küttimine keelatud ja nii hall- kui peaaegu haruldane viigerhüljes on meil looduskaitse all, on mereinstituut pidanud läbirääkimisi keskkonnaametiga. Vetemaa kinnitusel on saadud nõusolek hukkunud hüljeste kogumiseks tingimusel, et see ei kutsu esile kaitsealuste loomade sihilikku tapmist.
Seega ei ole mõtet teadlastele pakkuda tapmisjälgedega korjuseid.
“Kui kaluri püünisesse on sattunud hüljes ja kaluril ei ole võimalik keha külmutada, saab helistada telefonil 515 3269 ja võimaluse korral organiseerib mereinstituut hülgekeha kohese äraveo,” lubas Vetemaa, mööndes, et mõnel pool osutub see võimatuks. “Helistada oleks siiski vaja, sest siis saab kohe öelda, kas hülge eest tasumiseks on instituudil veel raha või on lubatud kogus uurimismaterjali juba koos.”
Hüljeste kogumine lõpeb hiljemalt tänavu detsembris.
Pärnus pakkus abi uppunud hüljeste teadlaste kätte toimetamisel kalur Urmas Margus.
“Pärnus helistage mulle, ma olen valmis hülge ära vedama. Raha ei võta,” lubas Raekülas kalastusvarustuse poodi pidav Margus. “Telefoninumbrit pole vaja lehes avaldada, sest kõik kutselised kalurid siinkandis tunnevad mind.”
Teadlased vajavad hülgekorjuseid, et nende maost ja peensoolest leitud seedumatute osakeste analüüsi ja DNA uuringuga kindlaks teha, mida loomad on söönud. Hüljeste rasvkoes sisalduvate rasvhapete järgi on võimalik kindlaks teha koguni kalaliigid, mida loom on söönud.
Kuigi Eestis on hülged looduskaitse all, kurdavad kalurid, et hallhülgeid on siginenud meie vetesse sedavõrd palju, et nad on hakanud mõjutama kalavaru ja lõhuvad mõrdu. Käivitatud uuring peaks tooma selgust, kui palju ja mida täpsemalt hülged söövad.