260 värskelt teritatud uisupaari ootab Pärnu Lastestaadioni liuväljal pikisilmi, mil lumemöldrid paar–kolm päeva sadudega vahet peavad, et jäämeistrid saaksid jääplatsi valmis ja lapsed uisutama.
Kesklinna liuväli valmib lumesaju lõppedes
13. detsember 2012, 09:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Liuväli oleks võinud eile lahti olla, kui üleeile seda lumesadu poleks olnud,” räägib Lastestaadioni haldava Pärnu Vanalinna spordiklubi talvine tiimipealik Boriss Jakobsoo.
Külmakraade jätkub, sest jääkihi tekitamiseks piisab mõnest miinuspügalast. Teisipäevaks oli Lastestaadionile sada kanti vett peale lastud ja platsi kattis viie sentimeetri paksune jää.
“Põhi on tehtud, vesi enam maa sisse ei lähe,” kinnitab Jakobsoo. “Kui nüüd kaks–kolm päeva lund ei sajaks, saaks väljaku valmis.”
Seega on tänavu lootust, et Munamäe kõrval saab jääl juba jõulude eel poognaid võtta ja hokilahinguid pidada, ehkki kogenud jäämeister mäletab aastaid, mil enne näärikuud polnud mõtet uiske jalga proovidagi või nurjas soe tali uisuplatsi plaanid sootuks.
Uisutajad ja hokimehed
Kõige rohkem lusti jääl sebimisest tunnevad mõistagi lapsed, uisuväljaku valmides kolivad kesklinna koolid oma kehalise tunnid meelsasti õue.
Aastast aastasse ongi väli olnud hommikul kella kaheksast kuni lõunani õpilaste jagu, pärastlõunal ja õhtupoolikul lisandub lasteaiaealisi ja täiskasvanud liuglejaid. Hilisõhtul, nii kella üheksa paiku, annavad keppidele tuld kohalikud hokientusiastid, kes panevad mängule punkti alles tunnike enne südaööd.
Seejärel on suur uisuväli ja kaks väiksemat jäämeistrite päralt, kes lõpetavad kastmise alles uue päeva esimestel tundidel, sest see töö käibki ainult öösiti. Eraldi silumist-lihvimist ei tehta.
1999. aastal loodud Vanalinna spordiklubi tegutseb ainult kõnealusel linnale kuuluval staadionil. Suviti mängitakse platsil pallimänge, talv on jääalade päralt.
Jääraudu on spordiklubi ise soetanud ja võtnud tasuta või sümboolse summa eest vastu lapsevanemailt, kelle järglased neist välja kasvanud. 260 uisust numbrivahemikus 24-47 on alati enim küsitud numbrid 37, 38 ja 39 ehk naisteuisud.
Iga hooaja alguses teritatakse kõik rauad üle. Seda teenust osutatakse neilegi, kes liuglemisrõõme oma uiskudega proovima tulnud.
Ühe rauapaari teritamine maksab niisama palju kui mullu – kaks eurot.
“Eks ta paras käsitöö ole,” sõnab Jakobsoo. “Meil masinat pole ja kõik tuleb käsitsi teha.”
Uisud tahavad jääd
47. talve kodulinna jäävälja hooldava mehe hinnangul peaks uiskudele hooajaks ühest teritamiskorrast piisama, aga seda juhul, kui nendega vaid jääl liigutakse.
Kesklinna liuvälja kooliõpilastest tritsutajatel on aga kombeks komberdada väljakult Nikolai tänavale Jussi viinakauplusse krõpse ostma.
“Korra uiskudel üle tänava minna ja nad ongi nürid,” hoiatab Jakobsoo raudadel mujal kui jääl kõmpimast.
Oma varustusega maksab kaks tundi uisumõnu euro ja seda sõltumata vanusest, kohapealt uiske võttes tuleb välja käia veidi rohkem. Möödunud hooajal läks spordiklubil õnneks ja nende uisupaarides minema ei jalutatud.
Lastestaadioni meeskond pakub talisportlastele laenuks ka hokikeppe.
Aasta eest Soomest saadud ehtsad hokiväljakupoordid, mis vahetasid välja senised puitpiirded ja venitasid liuvälja varasemast oluliselt suuremaks, mahutavad enda vahele paarsada liuglejat.
Hiljuti kõpitses klubi staadionimajakest. Kõik oleks seega talirõõmude nautimiseks justkui valmis, kui ainult pilved pidevalt helbeid ei puistaks.
“Ilus jõuluilm küll, aga meie ei saa midagi teha. Vesi ei külmu lume all ära,” laiutab Jakobsoo käsi.
Tavaliselt peab uisustaadion vastu naistepäevani, tänavu muutis tugev kevadpäike ta püdelaks nädalake enne 8. märtsi.