Taavi Rõivas: esmajoones tuleb raha anda neile, kes seda kõige rohkem vajavad

Foto: Andres G. Adamson

Intervjuu sotsiaalminister Taavi Rõivasega jätkab viie maakonnalehe – Pärnu Postimehe, Valgamaalase, Sakala, Järva Teataja ja Virumaa Teataja – küsitluste sarja, mis sai alguse möödunud aasta detsembris. Esimene intervjuu oli president Toomas Hendrik Ilvese, teine Tallinna linnapea Edgar Savisaare, kolmas rahandusminister Jürgen Ligiga.

Sotsiaalministeeriumi ees paistab intervjueerimise päeval kevadine päike, räästad tilguvad, eemal ajavad töömehed ühelt Gonsiori tänava hoone katuselt lund alla.

Ministeeriumisse sisenedes mõtlen: huvitav, milline näeb välja ministri kabinet, kuhu kohe sisse astun.

Taavi Rõivas tõuseb oma laua tagant ja ulatab sõbralikult käe. Tema kabinet on üllatavalt lihtne. Noore ministrina ta vestluses mõnes kohas takerdub, samas kõneleb enesekindlalt ja veendunult, tunnistades puudujääke sotsiaalsüsteemis ja lubades kindlasti nendega tegelda. Silmad lähevad aga eriliselt särama, kui ta räägib oma tütrest.

Taavi Rõivas, olete öelnud, et tervishoiu tulevikuplaanid on hästi kaardistatud. Kuidas seda mõista ajal, kui haiglavõrgu tulevik paistab ähmane, tulemas on kiirabireform, arstide streigi järel tõusid visiiditasud?

Kui vaatame rahulolu tervishoiuteenustega, siis paistab, et see on aasta-aastalt tõusnud ja jõudnud viimase viie aasta kõige kõrgemale tasemele. Muudatused, sealhulgas näiteks kiirabireform, on ellu kutsutud selleks, et need tervishoiuteenuse kättesaadavust parandaksid.

Mis puudutab haiglavõrku, siis minu meelest ei ole küll põhjust ebakindluseks. Vastupidi, arvan, et maakonnakeskuste haiglatel on kindlasti tulevikus koht. Et ühes või teises maakonnakeskuses ei peaks enam tervishoiuteenuseid osutama – see ei pea paika.

Küll tuleb tunnistada, et just kättesaadavuse osas on mitmes maakonnas probleemid. Näiteks maakonnahaiglas on ühe või teise eriala arsti väga raske palgata. Kõige selgem lahendus on koostöö suuremate haiglatega, et need tagaksid teatud erialaarstide jõudmise maakonnahaiglasse. See võiks probleemi märgatavalt leevendada.

Kui palju on Eestis hooldekodukohti?

Oleme suuresti juurde loonud õendusabi kohti, mida praegu kehtiva termini järgi nimetatakse hooldushaigla kohtadeks. Möödunud aastal tuli juurde 957 kohta. Sel aastal või lähitulevikus on 750 kohta veel parajasti töös või valmimas. Üldhooldekodukohti oli 2011. aasta lõpus 6213 ja täidetud 5769, praeguseks on see kasvanud. Oleme viimastel aastatel hooldusesse palju panustanud, sest Eesti inimesed elavad järjest kauem.

Kas leiate nende maksumuse olevat pensionäridele jõukohase? Mida peab tegema vanur, kes iseseisvalt toime ei tule, kuid koht hooldekodus jääb napi pensioni tõttu kättesaamatuks?

Pöördugu kohaliku omavalitsuse poole, kel on võimalus toetada. Ei ole see teema võõras minu jaoks ka isiklikult – detailidesse laskumata tuleb öelda, et siin on mitu võimalust. Kui eakal on pere ja järeltulijad, on esimeses järjekorras nende kohustus aidata, teises järjekorras omavalitsusel ja riigil laiemalt.

Oleme põhjalikult analüüsimas võimalust, et eakatel oleks võimalik kasutada kinnisvarapensioni teenust. Nii kodus edasi elamise korral kui hooldekodusse siirdumisel võib kinnisvarapension olla just see, mis jääb pensioni ja hooldekoduteenuse vahe katmiseks.

Millega põhjendate omastehooldajate ebavõrdset kohtlemist ühiskonnas ja miks ei aktsepteerita nende inimeste panust töötamisena?

Mul üsna värske ministrina on seda ajaloolist kujunemist raske kommenteerida, aga võin öelda, et oleme väga põhjalikult seda teemat analüüsinud. Meil on ettepanekud, kuidas probleemi järk-järgult leevendada.

Üks eesmärk on aidata tööle inimesi, kes tööle minna ei saa, sest neil on hooldust vajavad omaksed. See puudutab nii laste kui täisealiste omaste hooldajaid. Teenuste ja rahalise poole pealt usun ja arvan, et riik saab senisest paremini toimida küll. See on üks nendest teemadest, mis minule väga ka isiklikult muret teeb. Ma ei saa öelda, et seda on võimalik lahendada mõne kuuga, aga usun, et see on üks teema, millele ministeerium peab lahendusi otsima.

Millal hakkab sotsiaalministeerium tõsiselt leevendama kodust hooldust vajavate puudega isikute perede toimetulekut?

Näen võimalusi ja panen suured ootused sellele, et meil on avanemas Euroopa Liidu uus eelarveperiood seitsmeks aastaks. Omastehooldus, erivajadustega inimeste tööleaitamine – need on teemad, mida tuleks sealt toetada. Praegust olukorda annab parandada.

Kuidas on võimalik Eestis ära elada väikse pensioniga, kui pärast maksude tasumist on järelejääv summa niivõrd väike? Kas ei oleks võimalik tõsta erakorraliselt pensione näiteks 25 protsenti?

Pensione peab tõstma nii kiiresti, kui riigile vähegi jõukohane. 2008. aastal oli väga kiire pensionikasv, 21,6 protsenti. Aastatel 2009–2011 tuli masu, mis kasvu aeglustas. 2009. aastal otsustasime siiski pensione viie protsendi võrra tõsta.

Loodan, et mäletate, kui suur oli aastatel 2010–2011 ühiskonnas nõudmine, et kui kärbitakse, tuleb igalt poolt kärpida, ka pensione. Toonane valitsus otsustas – ja minu meelest väga õigesti otsustas –, et pensione ei tule kärpida. Isegi siis, kui sotsiaalmaksu laekumine langes ja pensioniindeks läks negatiivseks. Eelmisel aastal oli üle pika aja pensionitõus. Arvestades, et pension oli paar aastat paigal seisnud, ei olnud see loomulikult piisav.

Aprillis leiab aset järgmine pensionitõus, mis seekord on kiirem kui eelmisel aastal – see on viis protsenti. Kasv on praeguse indeksi järgi täpselt nii kiire kui riigile vähegi jõukohane.

Millal saaksime sotsiaalselt võrdsed olla Euroopa Liidu vanuritega?

Siis, kui Eesti majandusel läheb niisama hästi kui konkreetselt viidatud riikidel. Meil oli väga sügav majanduskriis ja oleme üks esimesi, kelle majandus on kasvama hakanud. Kuigi me ise ei ole oma elatustasemega rahul ega tohigi olla, peame iga päev vaeva nägema, et Eesti elatustase jõuaks järele Euroopa jõukamatele riikidele.

Näiteks Ungarist, Rumeeniast ja Bulgaariast oleme vahepeal elatustasemelt mööda läinud, ka Läti ja Leeduga on vahe sisse kärisenud, mis iseenesest ei ole ju hea, sest meie huvi on, et naabritel ja kaubanduspartneritel läheks väga hästi. Meie peamine mure on, et elatustase, mis kasvab küll kiiremini kui teistel, ei ole veel jõudnud näiteks Soome tasemele.

Reformierakond on palju rääkinud, et pensioniiga tuleb tõsta. Mis saab siis, kui suur osa neist, kes veel peaksid töötama, seda enam ei suuda või pole neil tööturul kohta?

Ei saa öelda, et oleks palju rääkinud. Pensioniiga tõsteti 2011. aastal. See puudutab neid, kes jäävad pensionile mõneteistkümne aasta pärast ehk aastast 2026. Puudutab neid, kes praegu on 51aastased. Nemad jäävad pensionile kaks aastat hiljem. See on seotud sellega, et inimesed elavad kauem.

Muidu võinuks tulevikus tekkida olukord, kus 300 000 pensionäri asemel on näiteks 400 000. Ja siis tekib küsimus, kas riigil on jõukohane pensione tõsta sellises tempos, nagu oleme seni tõstnud või plaanime tõsta. Et meil oleks ka järgmistel aastatel võimalik pensione suurendada, ongi mõistlik pensioniiga tõsta. Minuvanuste pensioniiga võib olla veelgi kõrgem.

Saades sotsiaalministriks, lubasite käivitada kinnisvarapensioni süsteemi. Kas plaanis on seda võimaldada vaid pärijata kinnisvaraomanikule või jääb see kinnisvaraomaniku vabaks otsuseks?

See saaks olla täiendav vabatahtlik võimalus eakatele, kellel ei ole pärijaid, aga kes soovivad elu lõpuni oma kodus edasi elada. Kui pärijaid ei ole, pole neid, kes aitaksid. Eakal oleks võimalik kokku leppida teenuse osutajaga, kelleks võiks olla riiklik KredEx, et välistada igasuguseid võimalikke pettusi. Oleks võimalik kokku leppida, et inimene saab iga kuu oma kinnisvara arvelt lisapensioni.

Sellisel puhul, kui teenuse osutaja maksab inimese eluea jooksul talle kinnisvara väärtuse või suure osa sellest välja, paraku seda kinnisvara pärandada loomulikult enam ei saa.

Nendel eakatel, kellel on järeltulijad, on see kaalumise koht: kas eelistada, et lisasissetulekut ei saa ja pärandatakse oma kinnisvara järeltulijatele ning järeltulijad toetavad oma eakaid ise, või lepitakse kokku kinnisvarapensioni kasuks ja järeltulijad pärandust ei saa. Tegemist on vabatahtliku lisavõimalusega.

Miks võetakse pensionilt tulumaksu ja kas ministri arvates on praegune sotsiaalmaksupõhine pensioni väljaarvutamine õiglane?

Igal inimesel on õigus üldisele maksuvabale tulule suuruses 144 eurot kuus. Erandiks on pension, mille osas on kehtestatud täiendav maksuvaba 192 eurot kuus. Kokku on pensionäridel õigus saada tulumaksuvabana 336 eurot kuus.

Oleme analüüsimas seda, mil määral oleks võimalik tulumaksuvaba miinimumi tõsta. Kui meil õnnestub seda teha ja kui see osutub riigile jõukohaseks, on see otsene võit pensionäridelegi. Minu seisukoht on, et vähemasti keskmine pension, aga ka mõnevõrra keskmisest pensionist suurem pension oleksid lähitulevikus tulumaksuvabad.

Millal lõpetatakse eripensionide maksmine? Praegu saavad automaatselt määratud pensioni needki, kel ei ole rahva teenimisel tulemusi.

Väga suur osa eripensionidest on aegade jooksul kaotatud. Nendelt, kes on selle juba kord välja teeninud või kellele see on määratud, seda loomulikult ära võtta ei saa. Kui vaatame näiteks parlamendi eripensione, siis kõik need, kes on riigikogu liikmed olnud alates 2003. aastast, enam ei saa eripensioni.

Riigiametites on neid järk-järgult vähendatud või on saamise aluseid muudetud. Kohtunike puhul oleme otsustanud, et uued kohtunikud enam juurde ei saa. Arutelu all on kaitseväe ja politseinike küsimus, mis on väga tuline teema. Üldine trend on, et eripensionid on kaduv nähtus.

Kuidas kommenteeriksite meie suhtelises või absoluutses vaesuses elavate laste suurt hulka?

Esmajoones tuleb raha anda neile, kes seda kõige rohkem vajavad. See on üks põhjusi, miks muutsime lastetoetuste süsteemi vajaduspõhiseks – see vähendab otseselt vaesuses elavate laste arvu. Need pered, kus on vaesusrisk, saavad täiendava toetuse.

Võib-olla neid toetusi, mida kõik saavad, tuleb vähendada, et saaksime aidata neid, kes tõesti abi vajavad. Praegune toimetulekumäär on ajale jalgu jäämas. Pean vajalikuks toimetulekumäära esimesel riigile jõukohasel võimalusel tõsta. Saame rääkida kindlasti mitte varasemast ajast kui järgmine eelarveaasta. Ka tulumaksuvaba miinimumi tõstmine mõjutab suures osas sama sihtgruppi.

Ravimite hinnad on liiga kõrged ja soodustusi on vähe. Kas on kavas võimaldada rohkem soodustusi või võidelda kõrgete hindade vastu?

Jah. Ravimite hinnad on viimase nelja aasta jooksul tegelikult 22 protsenti langenud. Näiteks ühe retsepti kohta on ravimite hinnad 9 protsenti langenud. Paneme soodustuste nimekirja üha uusi toimeaineid. 50protsendilise soodustusega ravimitel ei ole enam piirhinda. See jõustus eelmise aasta oktoobrist ja annab kindlasti tunda.

Tegeleme läbirääkimistega ja suuname turule võimalikult palju neid ravimeid, mis hinda alla tooks. Inimeste enda teha on aga see, et küsida arstilt toimeainepõhist retsepti – see annab võimaluse osta odavamat.

Kas riigil on kavas taastada matusetoetus?

Oli toetus kõigile, üsna väike summa. See asendati majandussurutise tingimustes toetusega neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Võib-olla peaks see ring olema laiem. Seda aga ei saa maksta absoluutselt kõigile. Kas siin muudatusi on kavas – aeg näitab.

Olete öelnud, et hammaste tervishoid on suuresti enda teha ja hambaid peaks korralikult pesema. Kas tõesti sellest peakski piisama? Ei saa ju väita, et korralikult hambaid hooldades hambaarsti külastama ei pea.

Väga suur osa on ennetusel. See loomulikult ei välista, et üldse ei peaks hambaarstil käima. Mul on oma sõpruskonnas hambaarste, usaldan neid, kui nad ütlevad, et on ikka väga suur vahe, kas pesta regulaarselt hambaid hommikul ja õhtul või seda mitte teha.

Eeskätt on see igaühe enda teha ja mis veel olulisem – et oma lapsi selles vaimus kasvataksime. Mind on selliselt kasvatatud, et igal tingimusel – ükskõik, kas või metsas skaudilaagris ööbides – tuleb hambad õhtul ära pesta ja samuti hommikul, esimese asjana. Samas vaimus kasvatan oma tütart.

Millal ise viimati hambaarstil käisite ja kui palju selle eest maksite?

Raha ei mäleta. Ütlen ausalt, et oleks pidanud regulaarses kontrollis käima. See oli paar aastat tagasi, kui viimati käisin. Kõik mured, mis olid, said lahendatud. Kuid minu hambaarst kolis ära ja nüüd pean uue otsima. Aga mul on plaanis minna, kui vähegi graafik kannatab.

Teine asi, mis mulle heameelt teeb, on, et mu tütar on otsustanud hakata lastehambaarstiks. Usun, et küllap ta 20–25 aasta pärast võtab mind ka ette, kui mul siis hambaarsti vaja läheb. Siis on mul jälle hambaarst olemas. Vahepealseks ajaks pean endale arsti leidma.

Hambaravi on kallis.

Hambaravi kättesaavus on tervishoius üks kõige raskemaid teemasid. Taas kord tekib aga küsimus, kas maksta kõigile kinni väike summa või maksta neile, kes rohkem abi vajavad.

86 protsenti inimestest käib haigena tööl, et mitte haiguslehte võttes palgas kaotada. Miks ei võiks haigushüvitiste süsteemi muuta?

Meil on haigekassas lõpusirgel eelnõu, mis töövõimetuse regulatsiooni sedavõrd muudab, et inimestele, kelle haigus lubab kas või osaliselt töötada, seda ametlikult võimaldada. On diagnoose, millega tööle kindlasti minna ei tohi, aga on selliseid, mis ei võimalda ajutiselt täiskoormusega töötada või laseb tööd teha kaugtöövormis ja haiguslehte ei peagi ilmtingimata võtma. See eelnõu peaks lähiajal jõudma avalikkusesse.

Hiljutises intervjuus maakonnalehtedele ütles Edgar Savisaar, et praegusel valitsusel on ministrid väga nõrgad. Kuidas seda väidet kommenteerite?

Huvitaval kombel ütles Edgar Savisaar, kui minust minister sai, üksnes positiivseid sõnu. Küllap ütles ta seda avansina – see oli minu ministriks saamise esimesel päeval.

Minu kolleegide hulgas on väga-väga tugevaid professionaale. Nad on oma ringkonnas, teiste riikide peaministrite ja rahandusministrite ringkonnas väga hästi tuntud ja tunnustatud. Võib-olla oleme liiga vähe rääkinud sellest, kui hästi meil läks, et senisest veelgi enam on meil võimalik Euroopa raha kasutada.

Ma ei tea, võib-olla Edgar Savisaar opositsiooni tegijana kibeleks hea meelega ise Eestit valitsema, aga mina küll ei usu, et tema valitsemise all Eestil paremini läheks. Vastupidi, ma näen selles väga suuri ohte.

Oleme viimase paarikümne aasta jooksul üsna järjepidevalt eri valitsuste ajal teinud väga õigeid otsuseid. See pole iseenesest juhtunud, et Eestist on saanud Euroopa Liidu liige, NATO liige, et Eesti on eurotsoonis. Vaatamata kõigele on majandus kiirele kasvule pööranud. Saame arutada selle üle, kas pensionid kasvavad piisavalt või mitte. Aga teame kindlalt, et kasvavad nii sel, järgmisel kui ülejärgmisel aastal, mis ei ole kaugeltki nii kõikides Euroopa riikides.

Kui pöörame vasakpopulismi kursile, mida Edgar Savisaar filigraanselt valdab, siis ütlen ausalt, et mina sellist tulevikku oma lastele ei taha.

Kas olete sotsiaalministrina pädev? Millised olid teie kokkupuuted sotsiaalvaldkonnaga enne ministriks saamist?

Üheks suurimaks komplimendiks on see, et inimesed, kes mind hästi tunnevad, aga on poliitilises mõttes vastasleeris, ütlesid positiivseid sõnu. Arvan, et iga ministri puhul näitab aeg, kui hästi või halvasti ta tööga toime tuleb. Saan öelda, et teen oma tööd täie pühendumusega, mul on väga tõsised mured teatud teemade pärast, kavatsen neid südamega lahendada.

Olen töötanud Paul-Eerik Rummo büroo juhatajana, kui ta oli rahvastikuminister. See oli aeg, kui tegime vanemahüvitise süsteemi. Paljudele perepoliitika teemadele, mis on tulnud sotsiaalministeeriumisse, pani aluse tol ajal just Rummo.

Sealt edasi töötasin linnaosavanemana. Puutusin sotsiaalteemadega kokku rohujuuretasandil. Edasi töötasin kaks aastat peaministri büroos ja muu hulgas sotsiaalteemadel. 2007. aastal valisid Tallinna inimesed mind riigikokku, esimesed kaks aastat olin sotsiaalkomisjoni liige.

Kuigi laiemalt teatakse mind rohkem rahandusinimesena, mida ma ka kindlasti olen –

olen Tartu ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud ja kaks aastat raskel ajal riigikogu rahanduskomisjoni juhtinud –, siis ega rahanduskogemus jookse siin ametis mööda külge alla.

Kas olete õnnelik?

Muidugi. Miks ma ei peaks olema õnnelik? Kõige rohkem teeb mind muidugi õnnelikuks minu pere. Tütar, kelle kasvamist on uskumatu kogemus pealt vaadata ja sellele kaasa aidata, kelle järele ma pidevalt igatsen, kui pean tööl veetma liiga pikki päevi.

Olen oma tööalases elus – sõltumata ametist, ja need ametid ei ole ükski olnud väga lihtsad – alati tundnud, et hommikul lähen tööle hea meelega ja õhtul töölt koju veel parema meelega.