Talu varus maakarjale talvesööda keelatud maalt

Tali valla Lanksaare talu töödejuhataja Enn Tomson seletab, et talukarja ei piira ükski aed, loomad tulevad ise metsast välja koju lüpsile ja jooma. Henn Soodla Foto: parnupostimees.ee

Tali valla Lanksaare talu eesti maatõugu lehmad sel talvel tühja kõhtu kannatama ei pea, kuid küsimus jääb, kas ka järgmisel, sest loomasööt tuleb neil varuda looduskaitsealalt.

Lanksaare talu perenaine Ädu Leesment tunnistab ausalt, ei jaksa enam ametimeeste vastu võidelda ja kohtuteed käia, et tõestada oma õigust talu põlisheinamaadele. Ta lööks kõigele käega, kui vaid lubataks tal neilt maadelt Sookuninga kaitsealalt loomadele talvesööt varuda.

Selleks aastaks tal selleks luba ei olnud, kuid kui kõrs kuivama hakkas ja valla volitatud niitjat näha ei olnud, saatis oma niiduki ja tellitud silopallitaja heina.

Põrandaalune heinategu

Lanksaarel heinatöid korraldanud talu töödejuhataja Enn Tomson muigab pikka habemesse, öeldes, et sai tõesti hakkama põrandaaluse heinateoga. “Jumal tänatud, et mul oli julgust masinad enne jaani Matsi maadele saata, sest saime talvesöödast vaat et enam kui pool esimese niiduga kätte,” tunnistas ta. “Pärast jaani kiskus kuivaks ja maa hakkas kõrbema, siis tuli iga rohelisem siil maadel üle käia, et söödale lisa saada.”

Läti murrakus, sest Tomson on sünnimaal tagasi alles viiendat aastat ja kõik see aeg elanud ja tööd rabanud Lanksaares, seletab mees, mis hullu on võimumehed ette võtnud, et talu välja suretada.

“Panna Eestimaa suurim maakarja kasvataja olukorda, et talveks pole loomadele kõrtki ette anda, ja soovitada tal kari tapale viia - see on ju selge siht talule ära teha,” selgitab Tomson. “Õnn, et mina juhtusin talus olema, kui Ädu kellas üle vabariigi, kes saaks looma söömale võtta, putitasin auto töökorda ja viimne kui loom sai sööma peale, tapale ei läinud ühtki.” Lanksaare 44 puhast maakarja tõugu looma leidis ulualuse 17 loomapidaja juures.

Ädu meenutab, et kui veterinaarameti asjamehed tulid talle süüdistust esitama, et mis õigusega võtab ta maakarja lehmale määratud toetust vastu, kui talus pole ühtki looma, oli ta sunnitud tõestama, et loomad on, ehkki ei ela kodutalus. Kontrolliga tuli laudad läbi käia - kõik olid olemas.

Seemneks üheksa mullikat

Lanksaarelt ilma peale veetud karjast sai talu tagasi üheksa mullikat. Mis ülejäänuist saanud, sellest pererahvas rääkida ei taha.

Üheksast mullikast on nüüdseks saanud 80pealine kari, selles 30 lüpsilehma.

Põllumeeste ülikoolis zooinseneriks õppinud Ädu ütleb, et tema eesmärk ei ole piimakarja kasvatada, tema tahab hoida ja kaitsta punasesse raamatusse kantud maakarja. “Teen seda sellega, et toodan tõupuhtaid mullikaid. Müün neid tiinelt või noorloomana esimese poegimise järel. Olen valmis tootma neid seni, kuni eesti maakari taastub Eesti algusaega.” Teatavasti tootis Eesti taludes Pätsi ajal piima 12 000 maakarja veise ringis.

Kõige juures on üks “aga”: kust varuda karjale heina. Vanaisa talu ja maakarja taastamisel suure töö ära teinud Ädu isa Ain Ilmar Leesment niitis talvesööda vanaisale kuulunud Matsi talu maadelt Tali vallavalitsuse loal.

Isa õnnetu surma järel niitis Matsil heina Ädugi, kui ta aga 2002. aasta sügisel esitas vallavalitsusele sooviavalduse niita Matsi 72hektariliselt maa-ala järgmiselgi aastal, sai ta vastuseks, et see vaba maatükk on vallavalitsuse otsuse kohaselt läinud teise kodaniku ajutisse maakasutusse.

“Loomulikult olin üllatunud, sest teist karjakasvatajat ju piirkonnas ei ole,” meenutab Ädu. “Imelikuks tegi olukorra veel see, et mul oli käes Tali vallavolikogu otsus võimaldada see maa minul erastada.”

Saladus sai ilmsiks

Kelle nimel vald volikogu otsust eiras, sai Lanksaare perenaine teada järgmisel aastal, kui heinaaeg kätte jõudis.

“Nagu imeväel oli selle maaüksuse omanikuks saanud Nigula looduskaitseala direktor Enn Vilbaste, kes eelistas niitjaks tellida Veelikse küla mehe, kel tuli traktoril tööl käia 16 kilomeetri taha. “Kui asi oli niitmises, võinuks ju selle au anda meile, sest kümme aastat olime seda maad hooldanud. Liiatigi veel hoidnud ja päästnud samuti Eesti rahva pärandvara – maakarja.”

Selleks talveks on Lanksaare nudipäistel maavissidel ninaesine, olgugi et varutud põrandaaluse heinateo korras. Järgmiste aastate murest kantult saatis Ädu Leesment 1. juunil märgukirja Tali valla üle valitsema asunud Saarde vallavalitsusele ja volikogule usus ja lootuses, et suurvalla vedajad oma talude käekäigust tõesti hoolivad.

Saarde vallavanem Kalle Song kinnitas, et nii Lanksaare talu kui kõigi teiste talude areng on vallale väga oluline. Vallavanemana julgeb ta kinnitada, et kui oktoobris saavad üle vaadatud maaniidu taotlused ja nende hulgas on ka Ädu Leesmendi soovikiri Matsi talu maadele, ta selle õiguse ka saab.