Rahapuudus pimendas Pärnu videovalvekaamerad

Foto: Pärnu Postimees

Munitsipaalpolitsei on laiali saadetud, autonoomne hoiatussüsteem varjusurmas, nüüd on kulusid kokku tõmbav Pärnu linnavalitsus jõudnud järjega valvekaamerateni, mis viis aastat on tänavatel silma peal hoidnud.

Pärnu linnavalitsusele ligi 200 000 krooni eest aastas kaamerapildi edastamiseks valguskaablit rentinud Elion Ettevõtted ASi andmeil ei tohiks ükski kuuest Pärnu linna paigutatud kaamerast enam töötada. Seda juba jaanuarist, kui linnavalitsuse ja kommunikatsiooniettevõtte vaheline rendileping lõpetati.

“Kaamerad on välja lülitatud, sest leping on lõpetatud, ning seda näitas ka esmane kontroll,” kinnitas Elioni avalike suhete juht Lilian Viirma.

Segane lugu

Loo muudab pikantseks Lääne prefektuuri juhtimiskeskuse juhi Olev Naaritsa teisipäeval välja öeldud väide, et linna paigutatud viiest (tegelikult kuuest, A. P.) kaamerast kolm edastavad tänaseni (teisipäevani, A. P.) pilti. Missugused täpselt, ei soovinud Naarits “preventiivsuse mõttes” täpsustada. Küll ei salanud ta, et on probleemist ehk Elioni ja linnavalitsuse vahelise lepingu lõppemisest teadlik.

Teisipäeva õhtul Elionis tehtud järelkontroll näitas, et kella 17.15 seisuga ükski kaamera siiski pilti ei edastanud. Eile hommikul teatas politsei pressiesindaja Hedy Tammeleht samuti, et kaamerad on pildita.

Selgusetuks jääb, mis ajast kaamerad ikkagi pilti ei näita. Teisisõnu: kas Naarits luiskas “preventiivsuse mõttes” ning tegelikult olid linnatänavatele paigutatud kaamerad juba aasta algusest pelgalt butafooria? Kui aga Naaritsa väide, et kaamerad veel teisipäeval töötasid, tõele vastab, on Pärnu linnavalitsus kolm kuud Elioni teadmata umbkaudu 50 000 krooni eest sideteenust kasutanud.

Kulukas ettevõtmine

Kokku on videovalvesüsteemi arendamisse investeeritud 1 854 767 krooni linna raha.

2004. aastal alguse saanud Pärnu videovalvesüsteemi projekt nägi ette üheksa kaamera paigalduse linna eri piirkondadesse.

Esimeses etapis ehitati välja Lääne politseiprefektuuri majas välja juhtimiskeskus, veeti vajalikud kommunikatsioonid ja paigaldati kolm kaamerat: Rüütli 40 (ööklubi Mirage maja), Rüütli 23 (kunagine linna haridusosakonna hoone) ning Pikk 12 (Ringi ja Pika tänava ristmik). Süsteem valmis 2004. aasta detsembriks.

2005. aasta suvel laiendati Tallinna maantee ning Jannseni tänava ristmikule ja Papiniidu 23 paigutatud kaameratega salasilmade haardeulatust. Aasta hiljem paigaldati kaamera keskranda Sunseti hoone külge.

Igal aastal on kulunud kümneid tuhandeid kroone kaamerate ja juhtpuldi hooldusele ning remondile. Oli siis vaja pildi kvaliteeti timmida, pöördemehhanisme parandada või objektiive puhastada.

Otsiti põhjusi loobumiseks

Plaanitud üheksa kaamerani aga ei jõutudki. Juba eelmise linnavalitsuse aegu kerkis linnavalitsuses päevakorda idee kaamerad maha võtta. Olgugi et praegusest koalitsioonileppest erinevalt oli toonasesse videovalvesüsteemi arendamine sisse kirjutatud. “Tekkinud on palju küsimusi, kas on mõtet jätkata,” rääkis toonane Pärnu linnapea Mart Viisitamm möödunud aasta veebruaris Pärnu Postimehele. “Politseil pole töötajaid, et kaameraid on-line jälgida.” Tõepoolest, juhtimiskeskuse ametnikud vaatasid kaamerapilti siis, kui nad parasjagu telefonikõnedele vastama ei pidanud.

Olukorrast välja tulemiseks kaaluti võimalust, et linnavalitsus palkaks kaameraid jälgiva ametniku, ent see lahendus osutus ebamugavaks nii linnavalitsusele kui politseile. Nimelt jälgitakse kaamerate pilti politsei juhtimiskeskuses, kus ühtlasi toimub delikaatsete isikuandmete ning muu tundliku info vahendamine, mistõttu sinna ei saa politseivälisele ametnikule töökohta luua.

Vajadus on, raha pole

Naaritsa selgitusel ei tohi kaamerate osa avaliku korra tagamisel alahinnata isegi siis, kui nende pilti keegi pidevalt ei jälgi. Kas või sellepärast, et teadmine tänaval silma peal hoidvast kaamerasilmast pärsib kurjategemise isu.

Kuna kaamerapilt salvestatakse ja seda on võimalik vajadusel tagantjärele vaadata, ei olegi pildi pidev jälgimine Naaritsa kinnitusel üldjuhul tarvilik. Kui, siis suurürituste ajal. “Tänaseni oleme selliselt toimetanud ja probleeme ei ole tekkinud,” kinnitas ta.

See, kas ja kui palju on kaamera abil kuritegusid avastatud, pole Naaritsa väitel esmatähtis. “On täiesti meelevaldne kaameraid üldisest turvalisuse kontekstist välja võtta, kuna need on nii tihedalt kõiksugu teiste vahendite ja planeeringutega seotud,” sõnas ta.

Selles, et valvekaamerate olemasolu linnas on tarviline kuritegevust ennetav meede, ei kahtle linnavalitsus ega -kodanikudki. 2008. aasta lõpul avaldatud Pärnu turvalisust käsitleva uuringu kokkuvõttest nähtub, et turvalisust aitaks elanike arvates oluliselt parandada, kui tõhustataks tänavate ja parkide valgustust, et linnas oleks senisest rohkem politsei jalgsipatrulle ning Pärnus toimiks videovalvesüsteem.

“Arvestades praegusi rahalisi võimalusi, on valvekaamerate ülalpidamine linnale selgelt üle jõu käiv,” nentis linnavalitsuse pressiesindaja Maria Murakas-Ollo.

Räägitud on kaamerate hoolduskulude ülevõtust, kuid kuna Lääne prefektuuri eelarveski ei ole raha sideteenuse eest maksmiseks ega kaamerate hooldamiseks, on see arutlusteemaks jäänud.

Pealegi, nagu leiab Naarits, tuleb politsei kõrval kohalikul omavalitsuselgi seista kodanike turvalisuse eest ja kaamerad on üks viise seda teha. “Eks majanduslik olukord tee korrektuure igas valdkonnas, kuid kas see peaks olema inimeste turvalisuse arvelt?” viskas ta küsimuse õhku.