Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
Mitu aastat tagasi, kui käisin Ukrainas, küsisin siin-seal inimestelt: „Jah, siin on Teises maailmasõjas langenute monument, aga kas holodomori kohta on midagi?” Tajusin inimeste vastustes valu ja ehmatust, sest sel ajal polnud kombeks mõelda, et miljonid kunstliku näljahäda ohvrid vajavad meenutamist. Liiga kaua oli ühiskond 1932.-1933. aasta kohutava ulatusega näljahädast vaikinud. Briti ajaloolane Robert Conquest hindab ohvrite hulgaks viis miljonit inimest.
Ehkki Ukraina eelmise presidendi Viktor Juštšenko tegemistes holodomori teadvustamiseks oli kampaanialikkust, tuleb seda kõrgelt hinnata. Juštšenko andis rahvale tagasi mälu ja ajaloolise tõe. Holodomor kuulutati genotsiidiks Ukraina talupoegade vastu ja selle eitamine muudeti seadusega karistatavaks. Ukraina tegutses aktiivselt selle nimel, et teadvustada holodomori jubedused rahvusvaheliselt.
Euroopa Nõukogus läks nõnda, et selleks ajaks, kui raport valmis sai, oli Ukrainas president vahetunud. Päev enne dokumendi arutelu teatas vastne president Viktor Janukovitš parlamentaarse assamblee ees esinedes, et tema arvates ei olnud holodomor genotsiid. See kattub Vene poliitikute kaitstud positsiooniga. Öeldakse, et ohvrid olid ju Stavropoli krais, Kasahstanis ja mujalgi. See lähenemine ei eita holodomori, kuid ütleb, et puudus Ukraina rahva massilise hävitamise kavatsus. Ja kuigi nõukogude juhtkond tegi ”vigu”, olnud tegu ikalduse ehk looduskatastroofiga.
Ajaloolased kasutavad “holodomori” mõiste avamisel eri termineid. Robert Conquest räägib näljaterrorist (inglise keeles terror-famine), siin-seal on kasutatud mõistet “näljagenotsiid” (famine-genocide). Ukraina keeles osutab ammu kasutusele võetud “holodomor” selgelt surnuks näljutamisele. Üks argumente, mida tihti kasutatakse, on see, et ”genotsiidi” mõiste kasutuselevõtja Rafael Lemkin nägi Ukraina holodomoris genotsiidi tüübipuhast näidet.
Hinnates praeguse ENPA presidendi Mevlüt Cavusoglu holodomori-raportit, tuleb öelda, et see on õige mitmekihiline. Pealkirjas mälestab ta näljahäda ohvreid. Resolutsiooni põhitekstis räägitakse peamiselt ”Stalini režiimist”, totalitaarse kommunismi kuritegudele on üks tagasihoidlik viide seoses varem assamblees vastu võetud resolutsiooniga. Osutust genotsiidile resolutsioonis ei ole.
Kui aga lugeda selgitavat memorandumit, siis seal viidatakse Ukraina parlamendi vastavale otsusele ja tuuakse esile faktid, mis näitavad, et tollane nõukogude juhtkond tegi otsuseid, mis vältimatult viisid inimeste massilise hukkumiseni. Ukraina talupoegadelt ainult ei konfiskeeritud vilja, vaid nälgivad külad võeti piiramisrõngasse: sealt ei saanud põgeneda ega sinna abi toimetada.
Seega, igaüks, kes teksti läbi loeb, saab aru, et toimunu vastab genotsiidi tunnustele.
Terminoloogiline võitlus paneb mõtlema selle üle, mida Venemaa poliitikud ja neist sõltuvad naaberriikide juhid (Janukovitð) ajaloos tunnistavad. Holodomori ega Stalini reþiimi kuritegelikkust ei eitata. Teravalt püütakse eitada genotsiidi ukrainlaste vastu.
Tüüpdemagoogia on see, et “genotsiidi” mõiste sissetoomine oli Juðtðenko poliitkampaania ja presidendivalimised Ukrainas näitasid, et sellel on ühiskonnas vaid paariprotsendine toetus.
Äsja eitati niisama raevukalt kommunismi kuritegusid. Nüüdsetes debattides venelased seda mõistet loomulikult ei kasutanud, aga võideldes holodomori genotsiidiks tunnistamise vastu, lepiti sellega, et paljud inimesed kõnelesid ”totalitaarse kommunismi kuritegudest” või ”kommunismi kuritegudest”. See näitab, et kommunismi kuritegude lahtikaevamisel on igati positiivne mõju. Kui demagoogiline vastuseis keskendubki mõnele mõistele, jääb ikka mingi osa ajaloolisest tõest, mille puhul enam ei vaielda.
Näiteks osutab holodomori-raport niisama jubedale hävitustööle Kasahstanis. Kasahstani parlament on eelmise sajandi 30. aastate näljahäda kohta esitanud Euroopa Nõukogule kirjaliku kommentaari. Sellest võib välja lugeda valmisolekut valusa teemaga edasi minna, ehkki terminoloogiliselt ollakse hinnangutega suhteliselt tagasihoidlik.
Artikkel pärineb Andres Herkeli ajaveebist www.herkel.net.
