Sirje Tammiste: Oma äri pole töö, see on eluviis.

Foto: PP

Omanimelise konsultatsioonibüroo juht Sirje Tammiste räägib firma kümnenda tegevusaasta lävel, et hea ettevõte ei vaja ainult nüüdisaegset tehnoloogiat, vaid teadmisi, tarkust ja pühendumist.

Edu valem on lihtne: omaniku konkreetne visioon ja tahe vaeva näha.

“Sest oma äri pole töö, see on eluviis,” usub Tammiste, kes meenutab möödunud kümmet aastat konsultatsioonibüroo eesotsas kui pikka teekonda tulvil eneseotsinguid, pingutust ja õppimist.

Kuidas te oma äri alustamiseni jõudsite?

Olin enne oma firma loomist töötanud viis aastat Fonteses, kus tegin personaliotsingut. Töösuhe Fontesega lõppes, kui ma otsustasin lapse sünnitada. Mu leping lõpetati, kui laps oli kolmekuune. See oli ootamatu, ent mul polnud jaksu protestida, olin šokeeritud.

Oma firmat asutama ma kohe ei tormanud, proovisin enne kandideerida eri kohtadele. Kuid selgus kurb tõsiasi: väikeste lastega naist ei taheta tööle võtta. Tajusin suhtumist, et naine, kel on lapsed, pole mingi töötegija.

Kui nägin, et mul tööle saada ei õnnestu, tuli leida endale muu teenimisviis. Esmalt pidin endas selgusele jõudma. Mõtlesin: kas ma tahan olla vaid tööandjale tulu teenija või teha oma tööd rõõmuga?

Tahe rõõmuga tööd teha on põhimõte, millest alati olen kinni pidanud. Pigem teha mööndusi käibes ja olla endaga rahul kui teenida oma veendumustega vastuollu minevate otsuste pealt.

Üks mu endisi kolleege soovitas mul koondamise järel, kui ma uut töökohta polnud leidnud, oma firma luua.

Alustada tuli nullist?

Täiesti. Mul olid vaid teadmised, kogemused ja visiitkaartide album, millega Fontesest lahkusin. Kogu mu viie aasta töö jäi Fontesesse tööarvutisse.

Alustasin üksinda väikesest ühe toaga kontorist Ringi tänaval. Viksisin isa kingitud kirjutuslaua üles, paar vana tooli lasin riidega üle lüüa ja ostsin kasutatud arvuti.

Firma edenes päris kiiresti, sest majandus hakkas elavnema. Olen tänini saanud hakkama laenu ja riskita, sest teadmistel ja tarkusel põhinev ettevõtmine ei eeldagi suuri masinaid, vaid eeldab seda, et on kindel visioon, oled vormis ja arendad ennast.

Bürool läks hästi. Laiendasite tegevust Tallinnassegi?

Pealinnas büroo avamine algas sellest, et paljud Tallinna ettevõtted otsisid Pärnusse inimesi. Kuna meie koostöö sujus, paluti meil edaspidi leida inimesi juba pealinna, see omakorda viis 2008. aastal Tallinna kontori avamiseni.

Personaliotsinguga on nii, et sobiva töötaja leidmiseks pean tundma organisatsiooni väga hästi. Süüvima ettevõttesse, kus mulle esmalt näidatakse mõistagi pühapäevapalet. Minu ülesanne on aga näha fassaadi taha, et aru saada, kuidas toimib firmas igapäevane elu, kes on need inimesed, kes seal töötavad, ja mida nad väärtustavad. Kuni naljadeni. See eeldab büroos kohalolekut, töötajate sõnavara kuulamist, et teada saada, millest ja kellest nad räägivad.

Kuidas ettevõtjad mõneteistkümne aastaga muutunud on?

Praegu toetab riik alustavaid ettevõtjaid koolitustega, 1990ndate alguses algas ettevõtlus entusiasmist. Need olid inimesed, kel oli saavutusvajadus ja soov midagi ära teha. Tarkust sinna juurde ehk nii palju polnudki, keegi meist ei teadnud eriti ärist või kapitalismist.

Üleminekuaastad olid majanduse mõttes suuremad proovikivid kui nüüdne surutis. Eestisse tuli palju välisinvestoreid, kellest paljudki osutusid aferistiks. Seda ei osanud meie inimesed karta, polnud ju võimalust tausta kontrollida.

Ettevõtjatel jäi puudu teadmistest, mistõttu paljud läksid uuesti õppima, näiteks vast avatud Estonian Business Schooli.

Masu aeg tõi nii ette- kui töövõtjad tagasi reaalsusesse, mis rahakülluses oli kaduma läinud.

Kergemalt pääsesid need ettevõtjad, kes tegid õigel ajal muudatusi. Kuid võin öelda, et hingeliselt raskem oli neil tööandjatel, kes oma alluvatest hoolisid.

Mismoodi aga töötajad on selle 15 aastaga muutunud?

15 aastat tagasi tundus inimestele väliskapitalil põhinev ettevõte kui paradiis. Praegu on näiteks ühel Eesti ettevõtte personaliotsingu konkursil, kus otsime tegevjuhti, väga paljud kandidaadid öelnud, et soovivad sinna tööle saada, kuna firma põhineb Eesti kapitalil. Sest on kahju, kui äritulud lähevad Eestist välja ja eestlastele jääb vaid töörõõm ning meie riik rikkamaks ei muutu.

Majandustõusu ajal hinnati end ebarealistlikult. Mul oli kandidaatide palganõudmisi vahel piinlik kuulata.

Häbematu ju, kui põhiharidusega töömees on nõus tööle minema vähemalt 50 000kroonise palga eest. Kui vastasin, et isegi arstid ega õpetajad ei saa nii suurt palka, kosteti, et lollid on, kui nad seda tööd teevad.

Nüüd on inimesed õppima hakanud, mõistnud, et töö leidmine sõltub oskustest ja teadmistest. Riiklik tööhõivepoliitikagi soosib õppima asumist. Paraku on tahet ja sihikindlust lõpuni minna vähestel.

Eesti naised küsivad samaväärse töö eest meestest vähem palka. Ka juhtidest naisi on kasinamalt kui mehi. Miks see nii on?

Kui tööd otsib väikeste lastega noor naine, pelgavad tööandjad, et naine jääb nendega töölt koju, kui lapsed haiged on. Ja kui lapsi pole, on oht, et naine võib neid saada. Parem võtta tööle mees.

Tööandjad ei ole veel teadvustanud, et meestel on õigus lapsepuhkust võtta. Olen täheldanud, et kui naine läheb lapsehoolduspuhkusele, võetakse tema asemele uus töötaja. Kui mees, siis mitte, ehkki mehed kasutavad isapuhkust järjest rohkem.

Mul on koostööpartner, kelle juurest mitu meest on jäänud lapsepuhkusele ja mina kliendina tajun, et teenindus on kehvemaks jäänud, sest inimesi pole asemele võetud. Tööandjad pole sellega veel kohanenud, aga on aeg.

Mis puudutab tippjuhiks saamist, siis naine peab tegema valiku, kas olla ema või juht. Et tippjuht saab oma palka kaheksatunnise tööpäeva eest, on illusioon.

Väga suurt vastutust ja kohustuste koormat ei saa pere kõrvalt kanda. Väikses ettevõttes veel, suures organisatsioonis mitte.

Parimad tööaastad on 30 ja 40 vahel, ent see on ühtlasi aeg, kui lapsed on juba olemas ja vajavad tähelepanu. Nii realiseerivadki naised end pigem emaks olemise kaudu.

Minul on aastate jooksul olnud vaid üks konkurss, kus otsiti finantsjuhti ja klient ütles, et see peab olema kindlasti mees. Arvati, et kuna juhtkonnas on kõik mehed, ei võeta naist tõsiselt. Kõige parem kandidaat kahe konkursi järel oli aga naine.

See juhtus 14 aastat tagasi ja toona väljavalitud finantsjuht töötab tänini oma ametikohal. Tegemist on ehitussektori ettevõttega, kes jäi kriisis ellu. Alalhoidlik naine, kes hoiab kätt rahaasjade pulsil ega jookse kaasa meeste kõigi ambitsioonikate plaanidega, on ilmselt suutnud ettevõtte arengut tasakaalus hoida.

Naisjuht toob kollektiivi pehmeid väärtusi.

Ma ei riski rääkida üldistavalt kõikidest naistest ja meestest. Isiksuste vahel on suuremad erinevused kui sugude vahel. Kuid naistele on üldiselt omasem väljendada hoolivust, julgeda otsuse langetamisel intuitsiooni arvestada ja väiksem riskivalmidus.

Aga arvan, et leidub ametikohti, mis oma sisult sobivad naistele paremini, näiteks sekretäritöö ja assisteerimine. Ent on ettevõtteid, kus tootmisjuhid on just naised: sageli tuleb neilinimestega töö paremini välja ja tootmise planeerimisel on nad hoolikad ja täpsed.

Palganumber on naistel väiksem ikka seetõttu, et naised töötavad sotsiaalselt abistavatel kohtadel, kus arvatakse, et inimesed teevad tööd missioonitundest ja neile võibki vähe maksta. Kui näiteks praegu pakutakse Tammiste hooldekodu juhataja palgaks 14 000 krooni, siis vabandust, aga see ei ole normaalne juhi palk.

Me ei ela kommunismis ja inimesed peavad oma töö eest väärilist tasu saama. Linnale kuuluva sanatooriumi ja spordihalli juhi palk, ma usun, on kindlasti kõrgem kui 14 000 krooni, sest need ei kuulu madalalt tasustatud sotsiaalsfääri. Kas on küsimus selles, et seal on juhiks mehed?

Ometi öeldakse, et turg ehk nõudluse-pakkumise suhe paneb asjad paika.

Kui mina perenõuandlas töötasin ja madalat palka sain, oli mul küll piinlik, et minu panust ja teadmisi nii madalalt hinnatakse. Ja madal palk oli üks olulisemaid lahkumise põhjusi. Tundsin, et mind ei väärtustata, aga ma ei saa süsteemi muuta, vaid võin leida koha, kus mind hinnatakse rohkem.

Ka praegu on sektorite palgatase ääretult ebavõrdne. Piinlik, kui ehitaja teenib rohkem kui noor, oma elu alustav arst.

Palgad on buumi järel valusalt kukkunud.

On, aga mitte kõikjal. Finantssektor oli ja on kõrgemini tasustatud ning IT valdkonnaski on palgad kõrgeks jäänud.

On see konjunktuurne või jäävadki neis sektorites palgad kõrgeks?

Finantssektoris on palgad surutisega mõnevõrra madalamaks läinud, aga ikkagi: seal, kus liigub palju raha, saab palju raha maksta. Riigieelarvelised kohad jäävad paratamatult alla. Lasteaiajuhataja võib väga palju vaeva näha, anda endast kõik, ent tema tööd ja vaeva ei krooni raha, vaid töörõõm ja head sõnad. Ärisektoris aga makstakse pühendumine kinni või teeb konkurent parema pakkumise.

Mida alanud aasta tööturul muudab?

Omal alal hinnatud tegijad, ükskõik mis valdkonnast, leiavad töö igal juhul. Kui mitte Eestist, siis mujalt. Minnakse mujale elama ja tööle, harjutakse hoopis teise elustandardiga. See teeb tagasituleku keeruliseks. On suur oht väga headest töötajatest ilma jääda.

Ei mõju presidendi üleskutsedki?

Absoluutselt mitte. Kui võrrelda eurotsooni palku, pole Eestil millegagi kiidelda. Eestlaste lahkumine pole paraku ajutine, sest ära kolitakse perekonniti. Lapsed lähevad mujal lasteaeda ja kooli, nemadki ei pruugi naasta.

Tööandjate seas on levinud müüdid, mille suhtes võiks oma peas inventuuri teha. Näiteks: kui ma 40aastaselt sünnitasin, kohtasin arvamust, et sellises vanuses naised enam rasedaks ei jää. Hilises eas emakssaamine olevat asotsiaalide ja vastutustundeta naiste asi. Nüüd sünnitavad 40ndates naised küll, tööandjad peavad sellega arvestama.

On teil tekkinud mõtet oma firmast loobuda ja naasta palgatööle?

Never say never. Kaaluksin muudatust, kui oleks põnev väljakutse. Kuid ma usun, et head palgatöölist minust ei saa. Ma mõtlen ja töötan kui omanik, kellel ei saa olla ükskõik. Et kui ei meeldi, lähen mujale.

Kuid olen ju ka palgatöötaja Pärnu kolledþis, kus mind motiveerivad sotsiaalne vastutus ja suur rõõm säravate silmadega tudengitest!



CV

Haridus

* 1983     Tartu riiklik ülikool, psühholoog ja psühholoogia õpetaja.

Täienduskoolitus

* 1993–2010 regulaarsed juhtimisalased seminarid, konverentsid.

Töökogemus

* 2007 – ...    Tartu ülikooli Pärnu kolledþ, lepinguline õppejõud.
* 2003–2004    lepinguline koolitaja koolitusfirmas Self II, juhtimiskoolitused.
* 2002–2004    Estonian Business School, lepinguline koostööpartner.
* 2000– ...    OÜ Sirje Tammiste Konsultatsioonibüroo, juhataja.
* 1995–1999    OÜ Fontes Pärnu, juhataja.
* 1984–1995     Pärnu perenõuandla: psühholoog, pereterapeut, juhataja.

Lisainfo

* Eesti suhtlemistreenerite ühingu asutajaliige,
* personali arendamise ühingu liige,
* suhtlemistreeneri kutsetunnistuse IV tase.



Sirje on põhjalik inimene

Kui ma Sirje peale mõtlen, siis ma ei teagi, kas meie suhted on olnud rohkem tööalased või isiklikud. Isiklik läbikäimine oleks nagu olulisemgi. Kahju, et see viimastel aastatel nii harvaks on jäänud.

Ta on inimesena tähelepanelik ja hoolitsev, nii et ideaalne võõrustaja. Ja usaldav.

Ükskord, kui tahtsime talle suvel perega külla minna, selgus, et tema plaanib sel ajal hoopis välismaareisi. Asi lõppes sellega, et ta jättis meile oma Pärnu kodu elamiseks. See oli kahtlemata ülim usaldus, arvestades, et mul oli kaks eelteismeeas poissi kaasas ja Sirje kodu oli tol ajal tunda saanud vaid tütarde hoolt ja armu.

Aga kui ajasime tööasju, polnud uisapäisa usaldamisest jälgegi. Ta hoolitseb oma klientide eest nagu tõeline pereema. Enne kui mul mõnega neist midagi teha lubati, toimus hirmus põhjalik küsitlemine. Ikka nii, et mida ja miks ma kavatsen seal teha. Ise põhjendas seda sellega, et tahab minult õppida. Nii et kaval ka. Ja tuligi mul oma asjad tänu Sirje pinnimisele palju paremini läbi mõelda.

Polegi ammu sellist tervistavat küsitlemist läbi teinud, peaks varsti Pärnu tee jälle jalge alla võtma.

Heiti Pakk, kunagine kolleeg ja hea tuttav