Uulu kool käis Comeniusega Saksamaal

Urmas Hännile
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uulu põhikooli Comeniuse programmi koordinaator Marikka Metsis Saksamaa reisi stendi juures.
Uulu põhikooli Comeniuse programmi koordinaator Marikka Metsis Saksamaa reisi stendi juures. Foto: Urmas Luik

Euroopa riikide kooliõpilasi kokku viivas Comeniuse projektis osaleva Uulu põhikooli esindus naasis äsja Alam-Saksimaalt Baddeckenstedtist, kuhu samuti kogunesid lõppenud projekti koostööpartnerid Inglismaalt, Itaaliast ja Portugalist. Kohtumist austas Eesti Vabariigi suursaadik Saksamaal Mart Laanemäe.

„Hiljaaegu oli ajakirjanduses juttu, et eestlased on väga sallimatu rahvas, aga kui olime Saksamaal, tekkis hetk, kui vahe täiesti kadus: ole, kes sa oled,” tõdes Uulu kooli keele-, kunstiloo- ja muusikaõpetaja Ülle Avamere. „See näitab kõige paremini, et oma konnatiigis podisemine ei ole kõige õigem: Comeniuse projekt võimaldab hakata juba noorest peast ringi liikuma ja maailma vaatama, see aga omakorda annab arusaamist ilmaasjadest.”

Avamere märkis, et vastastikused külaskäigud on pidupäevad, millele eelneb hulk iseseisvat tööd. Kui õpilane on projektis kaasalöömisest huvitatud, viib ta ennast kurssi eluoluga riikides, kust tulevad koostöökoolid, uurib nende riikide ajalugu, tutvub keele ja kommetega.

Selle tulemusena on Euroopa Liidu rahastatavas Comeniuse projektis tegev umbes veerand Uulu põhikooli 115 õpilasest.

Uulu kool on täitnud ka võõrustaja rolli, see oli üleläinud talvel.

„Õppisime Jõulumäel kõik suusatama: itaallased hoidsid hinge kinni, ütlesid, et nad näevad sellist pilti ainult piltpostkaartidel,” rääkis inglise keele õpetaja Marikka Metsis, kooli Comeniuse projekti koordinaator. „Portugallased ei julgenud siia sõitagi, sest enne oli just miinus 30, emad helistasid korda kümme päevas ja muretsesid, kuidas lastel läheb.”

Lõpp oli esimese hooga ehmatanud ettevõtmisel nagu kordi varem: kui päev veeres õhtusse, keeldusid külalised suusaradu jätmast, sest neile oli lumelaudadel liuglemine sõna otseses mõttes naudinguks saanud.

„Ütleme nii, et pruugib mul inglise keele kabineti uksest sisse astuda, kui laste silmad juba küsivad: õpetaja, kuidas on?” nentis Metsis seoses lõppenud projektiga. „Aasta puhkan, see töö ei ole kerge, aga laste tummale küsimusele mõeldes jätkan edaspidi kindlasti.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles