Hellar ja Pojad küpsetab päevas pea kilomeetri kõrsikuid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

25meetrisel kõrsikuliinil jooksevad reas 20meetrised kõrsikuribad, mis küpsevad ahjus kuldpruuniks vaid veerandtunniga.

FOTO: Urmas Luik

Pärnu-Jaagupit võib vabalt Eesti kõrsikupealinnaks kutsuda, sest seal tegutsev osaühing Hellar ja Pojad valmistab ainsana riigis nostalgiahõngulisi magusaid kõrsikuid.

OÜ Hellar ja Pojad üks omanikest Alayn Mägi sai 1996. aastal kõrsikuvabriku ostuga kaasa laotäie kunagisi pakendeid.

FOTO: Urmas Luik

Taignasegaja Aili Fridrichsoni käe all valmib 12tunnise tööpäeva jooksul 1050 kilo kõrsikutainast.

FOTO: Urmas Luik

Ettevõtte omanik perekond Mägi ei salga, et hoolimata sellest, et nad pole oma toodetele üldse reklaami teinud ja et pea kogu tehase toodangu tarbib pisike Eesti, läheb kõrsikutel aasta-aastalt üha paremini.

Koguni nii hästi, et sel aastal ootab kõrsikutehast põhjalik remont: hoone saab värske sise- ja välisilme. Samuti tulevad siia uhiuued spetsiaalselt vabrikule disainitud ja ehitatud tootmisliinid, mis võimaldavad tuua sortimenti šokolaadiglasuuris kõrsikud.

Kokku investeeritakse tehasesse ligi 16 miljonit krooni, millest 7,8 miljonit pärineb põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) maaelu ettevõtluse edendamise toetusest.

Uue kõrsikuliini seadmete valmistaja leidmisega oli osaühingul tükk tegu, lõpuks jõuti kokkuleppele Läti firmaga, mis projekteerib tehase olemasoleva, üle 30aastase töötava kõrsikuliini järgi enam-vähem samasuguse seadme.

Kõrsik müüb leivast paremini

“Ega me tohigi kõrsikuliini suurt muuta, sest siis muutuks kõrsiku maitse, ja see ostjatele ei meeldi. Kui üle ilma omale seadmete projekteerijat otsisime, leidsime küllaga kõiksuguseid küpsiste ja muude maiustuste tootmisliine, kõrsikute oma aga mitte ühtegi,” tunnistab Alayn Mägi.

Viimati tegid omanikud kõrsikutsehhis põhjalikumalt remonti Euroopa Liiduga ühinemise eel, kui ametnike komisjonid tehase euroregulatsioonidele vastavust kontrollisid.

“Meile öeldi, et pange oma putka kinni, aga parandasime ja remontisime oma kuludega nii palju, kui kannatas, saime loa jätkata ning nüüd võtame ette põhjalikud ümberkorraldused,” ütleb Alayn Mägi.

Pärnu-Jaagupis Pargi teel asuv valge tootmishoone valmis 1954. aastal saia-leivakombinaadiks. 1978 “venitati” maja pikemaks, et sisse mahuksid kõrsikuliinid.

Mägid ostsid laenu abil 1996. aastal 600 000 krooniga tehase kinnistu ja tootmisseadmed ning asutasid osaühingu Hellar ja Pojad.

“Tollal keegi kõrsikuid ei ostnud. Seetõttu tegime esimestel aastatel põhiliselt leiba-saia, see läks hästi, polnud vaja suurt muud toota. Võib öelda, et pakkusime oma saia-leivaga isegi Cibusele konkurentsi. Vaid ühe päeva kuus küpsetasime kõrsikuid. Nüüd on vastupidi: teeme peamiselt kõrsikuid, natuke ka leiba ja saia kohalikule hooldekodule, aga meie müük ja toodang elab viimased kaks aastat puhtalt kõrsikute peal,” räägib Alayn Mägi.

Põhjus, miks omaaegne 1980-ndate menuk magus kõrsik ühtäkki varjusurma vajus, oli selles, et kui piirid läksid lahti ja välismaa kaup siinsed poeletid vallutas, ei tahtnud eestlased enam kodumaiseid tooteid osta.

“90ndatel tundusid inimestele välismaa asjad nii kihvtid, et keegi kodumaiseid asju üldse ei tahtnud. Nüüd süüakse Eesti toitu ka,” teab Alayn Mägi.

Kaasa Diana Mägi selgituste kohaselt hakkas kõrsikumüük uuesti ülesmäge liikuma aastatel 2000–2005.

Tõuke kõrsikute teisele tulemisele andis 1999. aasta üldlaulu- ja -tantsupidu, kus Hellar ja Pojad käis oma kõrsikumüügitelgiga. “Laulupeo järel kahekordistus meie müük ja toodang kahe kuu jooksul,” meenutab Diana Mägi.

Kaheksa töötajaga Hellar ja Pojad on väikeettevõte, mille mullune käive oli kolm miljonit krooni, väikest kasumit on teenitud algusest peale. Sel sajandil on vabriku rentaablus küündinud viie kuni kümne protsendini aastas, viimasel kahel aastal pisut rohkemgi. Välisturule ehk Lätti läheb praegu viis protsenti toodangust.

Alayn Mägi sõnutsi üritati lühemat aega Soome ja Rootsi maiustusteturulgi kanda kinnitada, kuid mees tunnistab, et välisturgudega pole nende pere veel palju tegelnud. “Oleme sealmaal, et ei pea väga vaeva nägema, et Eestis meie kaupa ostetaks või võetaks. Kui tahame laieneda, peame hakkama reklaamile mõtlema,” nendib ta.

Töö kõrsikuvabrikus käib kolmel päeval nädalas ja 12 tundi korraga kella kolmest öösel kolmeni päeval. Keskmiselt tuleb kuus 12 tööpäeva, neist ühel toodab vabrik Läti turule mõeldud kõrsikuid.

Esimese proovipartii šokolaadiglasuuris kõrsikuid tegid Arbo ja Alayn Mägi tehases Saksamaalt soetatud masinaga, mis valminud Teise ilmasõja järgsetel aastatel.

“Kui me vennaga neid prooviks tegime, siis vaatasime, et kui meil uusi seadmeid ei tuleks, oleks tootmine vana masinaga nii aeglane, et šokolaadiglasuuris kõrsikuid saaks müüa ainult rikastele inimestele. Glasuuris kõrsikuid tuleb nii vähe, nad on eksklusiivsed ja hinnalt kallid,” naerab Alayn Mägi.

Retropakis kõrsikud

Šokolaadikõrsikud võtab Hellar ja Pojad tootmisse eeskätt rootslaste soovil, kui eestlane uudistoote omaks võtab, tehakse neid ka siinse turu tarbeks.

Peale glasuurkõrsikute on tehases katsetatud soolaste ja piparkoogitainast kõrsikutega.

“Aga kumbki ei maitsenud meile omalegi, mis siis veel müümisest rääkida,” sõnab Diana Mägi.

Vabriku 25meetrisel liinil jooksevad 20 meetrit pikad kõrsikud, mille masin lõikab 18sentimeetristeks juppideks. Sellises formaadis lähevad need pakki.

12tunnise tööpäevaga suudab eakas kõrsikumasin toota 960 meetrit maiust.

Kui Mägid tehase 1996. aastal ostsid, said nad eelmiselt omanikult “kaasavaraks” laotäie kunagisi kõrsikukarpe ja neisse pakitakse eritellimusel tänini.

Nostalgiahõngulises pakendis kõrsikuid on ettevõttelt küsitud retrolaatadele, Pärnus müüb niisuguses ümbrises kõrsikuid Beti ladu Vana-Saugas.

“Enam me endisaegse väljanägemisega karpe juurde ei telli. Kasutame ära, mis veel alles,” ütleb Alayn Mägi.

Nüüdisaegsed kollase-valgega jänesekujutisega pakendid kujundas vabrikule Arbo ja Alayn Mägi ema Helle Arteemi Mägi ning paki väljanägemist on pere hoidnud meelega lihtsana.

“Poes on kõik pakendid kirjud, meie lihtne kõrsikupakk paistab oma kollase karbiga lollil moel teiste seast välja,” arvab Alayn Mägi.

Suhkru ja jahu maailmaturu hinnad on küll kõigi kondiitritoodete hindu viimastel aastatel kõvasti kergitanud, kuid monoproduktiga osaühingut Hellar ja Pojad see hinnaralli ei heiduta, sest magusate kõrsikute müüginumbrid raugemismärke ei ilmuta.

OÜ Hellar ja Pojad kõrsikuvabrik

* 30 000 karpi kõrsikuid kuus,
* 2010. aastal kokku 100 tonni kõrsikuid,
* 15 minutiga 20 meetrit kõrsikuid,
* tunnis 80 meetrit ja 12tunnise tööpäevaga 960 meetrit kõrsikuid,
* kõrsikutootmisliin üle 25 meetri pikk,
* pikimad kõrsikud üle 20meetrised.
* Kõrsikutaina segumasinasse läheb 12tunnise tööpäeva jooksul 15 korda 70 kilo tainast ja ühest tainaportsust saab 56 kilogrammi kõrsikuid.

Andmed: Pärnu Postimees

Tagasi üles