Arstide defitsiit Pärnu haiglas venitab ravijärjekordi

Pärnu haigla ravijärjekorrad on küll pikad, ent inimestel vähemalt on, kus ja mida oodata. Foto: Urmas Luik

Haigekassa mõõtis Eesti piirkondlikes ja keskhaiglates ravijärjekordade pikkust ja selgus, et Pärnu haiglas ületasid kõik kontrollitud erialad haigekassa kehtestatud kuuenädalast maksimumpikkust.

Olgu märgitud, et haigekassa ei kontrollinud kõiki erialasid, vaid neid, kus aprillis, mais ja juunis olid esitatud ravijärjekorra aruannete põhjal kõige pikemad ooteajad arsti ambulatoorsele vastuvõtule.

Neist andmetest tulenevalt kontrolliti Pärnu haiglas ravijärjekorda ambulatoorse oftalmoloogia (silmahaigused), kardioloogia (südamehaigused), dermatoveneroloogia (naha- ja suguhaigused) ja nefroloogia (neeru- ja kuseteede haigused) erialal.

Pärnu haigla juhatuse liige ja ravijuht Veiko Vahula ei tee saladust: tõepoolest, nimetatud erialadel on ravijärjekorrad tema andmetel kaks–kolm nädalat pikemad, kui haigekassa seda oma nõukogu 2009. aastal langetatud otsusega ette näeb.

Haiguste ravi garanteeritud

Samal ajal, nagu Vahula nentis, on järjekorra pikkus ühelt poolt küll vajalik näitaja, mille kaudu näiteks haigekassa ressursse planeerida ja lepingute mahtu korrigeerida, teisalt on see ikkagi üldine ja ebatäpne näitaja. “See on nagu haigla keskmine kehatemperatuur, mis otseselt ei näita midagi,” leidis ta.

Sestap ei saa kehtestatud 42 päeva rakendada üheselt kõikide patsientide suhtes, vaid lähtuda tuleb siiski nende seisust. “On ilmselge, et teatud juhtudel on see aeg liiga pikk ja mõnel juhul jälle liialt lühike,” tõdes Vahula, kelle selgitusel ei saa igas olukorras raudselt ooteajast kinni pidada.

Näiteks löövad järjestuse segamini haiged, kes oma tervisliku seisundi tõttu tuleb väljaspool järjekorda vastu võtta. “Erakorralised, vältimatud asjad, ma kinnitan, on kaetud. Sellist asja ei ole, et nüüd jääb keegi erakorralise abita,” ütles Vahula, et prioriteedid on paika pandud.

Keerulisem on olukord nii-öelda poolerakorralistel haigetel ehk neil, kes kohe suremas ei ole, aga kelle seisund nõuaks suhteliselt lühikese aja jooksul reageerimist. Siinkohal tuleb õlekõrre ja järjekorda lõhkuva tegurina mängu perearst. “Kui inimene tuleb perearsti juurde ja arst näeb, et kohe pole patsienti EMOsse vaja saata, aga väga pikalt ei saa venitada, suheldakse meie eriarstidega ja leitakse need võimalused haige vahele võtta,” selgitas Vahula, kelle hinnangul on haiglal perearstidega hea koostöö.

Suurimad kannatajad on säärase järjekorrast möödalaskmise tagajärjel meditsiiniliselt kõige väiksemate probleemidega patsiendid ja need, keda kimbutavad kroonilised, aastaid kestnud hädad. “Kui inimesel on kümme aastat selg valutanud, siis nüüd, kui ta ei saa kohe, 42 päeva jooksul arstile, sellest hetkest, kui ta otsustab minna, ei ole ka ju midagi hullu,” sõnas Vahula. Lisades, et inimlikus plaanis on nende patsientide pahameel loomulikult mõistetav ja õigustatud.

Palju haigeid, vähe tohtreid

Aga mis põhjustel ravijärjekorrad ikkagi nii pikad on? Esiteks: palju haigeid. Mida rohkem inimesi, seda pikem ooteaeg. Ja nii mõnigi kord pikendavat haiged oma initsiatiivil järjekorra pikkust.

“Patsient ei taha mitte iga arsti juurde, vaid nimeliselt kedagi ja on nõus ootama,” rääkis Vahula.

Teiseks kabinettide vähesus, mis Vahula sõnutsi küll esmane probleem pole. Siiski: näiteks ambulatoorsed vastuvõtukabinetid töötavad võimete piiril.

Haigekassa arvestuse kohaselt peaks arstil ühele patsiendile kuluma 20 minutit. “Kui peab aga selgitama, kust retsepti saab ja mis see maksab, ja muu nõustamine, siis on väga raske selle 20 minuti sisse ära mahtuda,” nentis Vahula.

Suurim kitsaskoht Pärnu haiglale on aga personali nappus. “Meil ei jätku teatud eriarste, ja kivist vett välja ei pigista,” tõi Vahula välja peapõhjuse, miks ravijärjekorrad Pärnus pikad on.

Kui vaadata erialasid, kus ooteaeg pikem, kui normid lubavad, siis naha- ja suguhaiguste arste töötab Pärnu haiglas kaks. Eriarstide koostatud arengukavade põhjal väljatöötatud haigla tööjõu plaani järgi võiks neid olla neli. Ehk pool tohtritest on puudu. Silmaarste on haigla palgal kolm, kuid peaks olema neli–viis. Praktiseerivaid kardiolooge on soovitusliku üheksa asemel viis.

“Loomulikult kipub meil siin ka anestesiolooge puudu jääma, naistearste võtaks alati juurde, kirurgias on pingeline olukord, samamoodi ortopeedias,” kinnitas Vahula, et Pärnu haiglasse on kõikide erialade arstid teretulnud.

Läheb rohkem, kui tuleb

“Häda on selles, et reaalselt neid inimesi, keda palgata, lihtsalt ei ole,” tõdes Vahula, et elu pole arengukava vahel Exceli tabel, kuhu numbreid kanda annab.

Kompleks põhjusi on viinud selleni, et Pärnu haiglas valitseb arstide defitsiit. Esimesest satsist tohtritest jäädi Vahula sõnutsi ilma taasiseseisvumise alguses, kui arenev meditsiinitehnika- ja ravimitööstus arstid haiglatest enda poolele meelitas.

Teine reha käis doktoritest üle Eesti Euroopa Liiduga ühinemise järel, kui süttis roheline tuli tööjõu vabaks liikumiseks. “Meeldib see meile või ei, aga me oleme avatud süsteemis kõige vaesemad ja mingi osa tervishoiusüsteemist liigub üle piiri,” tunnistas Vahula. Lisades, et see “mingi osa”, mis siit väljapoole läheb, on sissetulevast suurem. ”Soome rehitseb Tallinna arstid ära ja nemad omakorda üritavad meilt rehitseda.”

Kolmanda põhjusena tõi Vahula välja selle, et Pärnu linnana ei ole väga atraktiivne ega paku noortele spetsialistidele küllaldaselt rakendust. “Kui siin oleks kõrgharitud noortele rohkem tööd ja keskkond soosivam, tuleks ka arste siia juurde,” leidis ta.

Hea, et niigi on

See ei tähenda, et haigla ei tee midagi olukorra parandamiseks ega Pärnusse arstide meelitamiseks. “Me oleme 10–15 aastat kogu aeg otsinud inimesi, läbi rääkinud, suhelnud – see on töö, mis ei paista välja, aga mis ikkagi aitab,” sõnas Vahula.

Läbi aastate on toetatud noorte arstide õpinguid. “Nendest paljud tulid ja jäid siia, aga mõni siiski läks kaduma,” hindas ravijuht selle süsteemi tagasilöökidele vaatamata jätkusuutlikuks.

Tohtrite puudust aitab leevendada koostöö ülejäänud haiglatega. Samuti delegeeritakse üha rohkem arstide tööst, mis otseselt nende põhitööga ei seostu, õdedele. Ja on loodud assistentide süsteem arstide ja õdede abistamiseks.

Kõik see annab tulemusi ja kokkuvõttes võib Vahula sõnutsi öelda, et järjekorrad ei ole nii suur probleem, kui sel paista lastakse.

Ja kui ongi, kaalub asjaolu, et piirkonnas on haigla, kust ööpäev ringi abi saab, mõningad ebamugavused üles. “Olgu ta missugune on, olge temaga rahul või mitte, aga sul on üks koht, kuhu tulla ja panna ennast maha, kui on tõsine probleem,” kinnitas Vahula, et haigla tegutsemine regioonis on väärtus omaette.