Ene Laidvee: Kiusamise vastu tuleb astuda juba lasteaias

Ene Laidvee, Pärnu Raeküla lasteaia õppealajuhataja. Foto: PP

Kaks Raeküla lasteaia rühma löövad kaasa Taani metoodikal põhinevas programmis “Kiusamisest vaba lasteaed”, kus õpitakse kiusamist ennetama ja märkama ohuolukordi, kust ülekohus alata võib.

Kui praegu on Raeküla lasteaed ainus Pärnumaa eelkooliealiste laste asutus, mis üle-eestilises projektis osaleb, siis aastal 2013 hakatakse mudilastele kiusamise ärahoidmist õpetama kõigis Eesti lasteaedades. Projekt käivitus Eestis mullu ja seda veab MTÜ Lastekaitse Liit.

Kuidas lasteaialastele kiusamisest hoidumist õpetatakse?

Projektil on oma metoodika, kus kesksel kohal on karud. Lapsed teavad, et kui õpetaja võtab rühmatoas kätte suure mõmmi, on käes aeg pidada koosolekut ja arutada eri olukordi.

Igal lapsel on ka oma väike mõmmi, millega muidu ei mängita, vaid mida kasutatakse ainult vestlusringis. Karu on lapse sõber, talle saab laps oma mure kõrva sosistada.

Programmi metoodikavahend on samuti teemakaardid, mis kajastavad eri probleemsituatsioone, mida laste vahel ette tuleb. Näiteks on ühel kaardil pilt basseinis palli mängivast kahest lapsest, kes ei võta kolmandat mängu. Või kujutis mänguasjaga põnnist, kes ei taha kaaslastele oma lelu anda.

Iga kaardi taga on õpetajal küsimused, mida vastava pildi teema kohta lastelt küsida.

Projekti tegevuskava järgi peab nädalas olema vähemalt üks koosolek. Kui rühmas on tüli, võib õpetaja nii-öelda plaaniväliseltki kiusamisest ja narrimisest lastega rääkida.Projekt õpetab lapsi erinevusi sallima, üksteist võrdsena kohtlema, julgustab nii enda kui teiste eest seisma. Peale selle toimub lastekaitse liidu koolitus lapsevanematele.

Kas lasteaias esineb kiusamist palju?

Kiusamine on väga lai mõiste ja see algab enamasti juba lasteaias, mitte koolis. Kiusamine pole ainult asjade äravõtmine ja teise löömine, vaid ka vaimne ahistamine, narrimine, mängu võtmast keeldumine. Lastele tuleb maast madalast seletada, et kiusamine on seegi, kui lükata osa lapsi eemale ja sõpru valida.

Projekt on mõeldud kolme- kuni kaheksa-aastastele. Kas kolmeaastased teevad tõesti ülekohut?

Meie lasteaiast osalevad projektis viieaastaste rühm ja rühm, kus on järgmisel sügisel kooliminevad lapsed. Selles vanuses lapsed oskavad leida seoseid ja arutleda, end kõnes väljendada. Viiesed jätkavad projekti järgmisel aastal ja kooliminejatest vabaneva metoodikakomplekti anname edasi aasta noorematele.

Kuid on kolmeseidki, kes eakaaslaste käest asju ära võtavad, valivad mängukaaslasi ja panevad end jõuga maksma, näiteks näpistavad, hammustavad või löövad. Aga nii pisikesed ei teadvusta sellist käitumist kui kiusamist.

Projekt on veel vähe aega kestnud, aga kas on juba tulemusi märgata?

Jah, on näha, et lapsed oskavad paremini eri olukordi kirjeldada. Selge, et 20 lapsega rühmas tekivad väikesed grupid ja õpetaja kõike ega kõiki korraga hoomata ei jõua. Kui grupis tekib nägelus või on narrimist, tulevad lapsed ise ütlema, sest nad teavad seda märgata. Lapsed ütlevad, et “õpetaja, tema käitus vist natuke pahasti”, ja küsivad, mida edasi teha.

Kas olete oma kogemusi projekti ülejäänud osalejatega võrrelnud?

Jah, just hiljaaegu käisime Tallinnas tagasisidet andmas. Iga osaleja tutvustas, kuidas on läinud ja milliseid probleeme on laste vahel esinenud. Tulid välja mõningad piirkondlikud erinevused.

Näiteks Ida-Virumaa lasteaedades täheldati rohkem füüsilist, Tallinna ja Harjumaa lasteaedades aga vaimset vägivalda. Viimasena nimetatutes esineb enam seda, et lapsed tõrjuvad kaaslasi grupist väliste parameetrite, näiteks riietuse põhjal. Kas või sel alusel, milline auto kellegi isal on või kui palju kellegi pere reisimas käib. Pärnus neid probleeme õnneks pole.

Kevadel, kui projekti esimene aasta on läbi, jagavad Raeküla lasteaia õpetajad oma kogemusi teiste Pärnu lasteaedadega.