Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2012/01/18/917588t1hd29c.jpg)
Lennujaamades istumine annab alati võimaluse kohalikku ajakirjandust lugeda ja nii saingi Borispoli lennujaamas teada, et ukrainlaste kõnepruuk olla venelaste omast viisakam, kuna neid – ka siis, kui omariiklus puudus, – olla sääraseks seaduste abil kasvatatud.
Venelased, kel nagu kogu aeg oli oma riik, kasutavad rääkides palju roppe sõnu, sest nende ajalugu ei tundvat seadusi, mis ropendamist keelaks. Kõnealune erinevus rääkivat sellegi kasuks, et Ukraina riiklus olla püsinud isegi sel ajal, kui ametlikult kuuluti Venemaa koosseisu ja kui esimesi kutsuti hohollideks ja teisi moskoviitideks. Keda säärased ajalooselgitused rohkem huvitavad, leiab altpoolt autorid ja raamatud, mida tuleks lugeda.
Venemaa-Ukraina tülitsemine teadusrindel sai jätku õigusteaduste doktori, Kiievi ülikooli professori Igor Bezklubyi toimetatud kõrgkooliõpiku ”Ukraina õiguse ajalugu“ avaldamisega (kirjastus Gramota, 2011). Moskva peab tülinorimiseks juba raamatu alguses olevat väidet, et ”ukrainlaste ja venelaste vahel puudub igasugune antropoloogiline ja geneetiline sugulus“. Õpik viitab seejuures Venemaa teaduste akadeemia akadeemiku Tatjana Aleksejeva uurimistööle, mille põhjal tänapäeva venelased on pigem soome-ugri tõugu, sest vaid Ukraina alade asukatel on slaavlastele tüüpiline lai nägu. Samuti viidatakse ajaloolase ja hilisema Venemaa Ajutise Valitsuse välisministri Pavel Miljukovi 1908. aastal ilmunud raamatus öeldule, et venelased on ”soomlaste ja slaavlaste segu“, mis – nagu rõhutatakse – toona ei kutsunud esile mingeid vastuväiteid. Seda hinnangut jagasid nõukogude perioodi ajaloolased Nikolai Kostomarov ja Vladimir Antonovitš.
Ukraina kõrgkooliõpiku venelastest kriitikute peamine rünnakuobjekt on aga rahvaste vahel vahetegemine igapäevakeele põhjal, ”mis kirjanduslikult on küllalt lihtsameelne ja kus sõnavara puudumist kompenseeritakse ebatsensuurse vandumisega“. Sellega ühenduses tuletatakse meelde, et Ukraina aladel kehtinud nii vürst Jaroslavi statuut kui Leedu statuudid (16. sajandi lõpp) nägid ette õiguslikke sanktsioone ropendamise vastu.
Leedu 1588. aasta statuudi sätetest said hilisema Ukraina (hetmaniriigi) 1743. aasta seaduste kogu normid. Viimasena mainitu teavitas: ”Kes jumalaema kuulutamisel kasutab ebaviisakaid või rõvedaid sõnu, seda tuleb karistada kehaliselt ning eriti tõsise jumalateotamise puhul surmaga.“ Seega polnud kahtlustki, et jumalateotamist (ebatsensuursust) loeti kuriteoks kiriku suhtes ja seda saatsid karmid sanktsioonid.
Pärast säärast ajaloopärandi esitust järgneb võrdlus Venemaa seadustega. 1497. ja 1551. aasta tuntud seaduste kogumike sisu analüüsides tõdetakse, et neis pole midagi sellist kirjas, ning järeldatakse, et just seadusetus avas tee lõputule ropendamisele Venemaal kõikjal ja kõiges.
Juba viidatud Püha Vladimiri ülikooli professor Vladimir Antonovitš võrdles 19. sajandi teisel poolel kolme slaavi rahvuse ropendamist. Tema järeldused: ”Mis puutub sõimusõnadesse, siis selles kuulub absoluutne ülekaal moskoviitidele. Nende sõim on eriti mahlakas, toores ja küüniline. Poolakas aga ei unusta sõimates üle pakkuda, seetõttu on tema sõim vahtu löödud, teatraalne, parajalt ebaloomulik.“ Õpiku autorite arvates olla ukrainlase sõim sarnane poolakate omaga.
Kogumiku autorid tõstavad esile, et Moskoovias otsustasid kõik tsaar ja kohtunikud. Seda Venemaa kohtusüsteemi eripära – kohus kui isevalitseja meelevaldne tegevus – toestatakse nii 19.–20. sajandi ajaloolase Vassili Kljutševski kui tänapäeva Euroopa autoriteetide (näiteks prantslane Rene David) hinnangutega. Lisatud on Vladimir Putini remark ”õiguslikust nihilismist Venemaal“ läbi sajandite. Ja sedastatud, et kuna ülevalt ei tulnud ropendamise keelamise soovi, on sajandite jooksul juurdunust raske lahti saada.
