Tori vallavõim tegi Tammiste hooldekodu mitteametlikust matmispaigast ausa kalmistu. Seda ligemale 61 aastat pärast seda, kui sinna maeti esimene inimene. Kui veel paar nädalat tagasi oli kalmistul lopsakas suvine taimestik, siis nüüd on surnuaed kenasti hooldatud.
Pildid ⟩ Ausaks matmiskohaks tehtud Tammiste kalmistu on korrastatud
Kui sa pole kohalik, võib olla päris raske seda looduskaunist häirimatut paika üles leida. Siia ei juhata ühtegi viita, kohta ei leia kaardiltki. Sai see ju kalmistuks alles nüüd.
21. aprilli istungil otsustas Tori vallavolikogu rajada siia kalmistu ja selle siis matmiseks sulgeda. Tegu oli puhta formaalsusega.
Tori vallavolikogu eelmine koosseis oli tunamullu septembris otsustanud taotleda munitsipaalomandisse 3,85hektarist maad, kus omakorda asub 2700ruutmeetrine matmispaik. Toonagi ei jäänud vallal muud üle: kalmistuseaduse järgi haldab kohalikule omavalitsusele või riigile kuuluval maal kalmistut omavalitsus, tagades selle heakorra ning korraldades hooldamata hauaplatside arvelevõtmise ja taaskasutusse andmise.
Tori valla kommunikatsiooninõunik Katariina Vaabel avaldas, et juba mullu tellis vallavalitsus sinna niitjad. Talvel tellisid nad kujundusprojekti, mille järgi annaks kalmistut tulevikus vääriliselt korrastada.
Veel pole otsustatud, kas see projekt viiakse ellu. Kui viiakse, tuleb kalmistule betoonist alus, millele kogutakse kokku kõik sealsed hauakivid. Sinnasamma pandaks tahvel infoga, kus iga kivi algupäraselt paiknes.
Vaabel avaldas, et kui vald otsustab mainitud projekti ellu viia, hakkavad tööd pihta järgmisel aastal. Plaanima tuleks aga hakata juba tänavu.
Mõni nädal pärast seda, kui Pärnu Postimees kalmistut viimati külastas, on lokkav hein surnuaiast ära niidetud ja hauakivide juurde pandud lilleõiski.
Esimene inimene sängitati siia Pärnu jõe kaldale looduskaunisse paika mändide alla puhkama 1961. aastal. Poole sajandi jooksul lisandus oma viimase maapealse elupaiga Tammiste hooldekodu vahetusse lähedusse veel 355 õndsakest, kuni 2011. aasta mais sai surnuaed täis.
Sinna maeti enamasti need hooldekodu elanikud, kellel polnud lähedasi.