Hea uudis Moldovast: president valitud

Nicolae Timofti lubab presidendina Moldovale reforme, lõimumist Euroopaga ja sõjalist neutraliteeti.

FOTO: Reuters

Moldova konstitutsioonilise kriisi süvenemisest jäi puudu vaid kukesamm, kui 63aastane jurist Nicolae Timofti 16. märtsil parlamendis presidendiks valiti. Vajaliku 61 hääle asemel 101st suutis ta koguda isegi ühe rohkem ehk 62.

Kui presidendivalimine ebaõnnestunuks, oleks see esile kutsunud järjekordsed erakorralised parlamendivalimised ja sisepoliitilise kaose süvenemise. Õnneks nii ei läinud.

Kolme viiendiku nõue

Moldova probleem peitub põhiseaduslikus regulatsioonis, mis ei näe ette tagavaramehhanismi, kui parlament ei suuda leida kandidaati, kes koguks vajalikud kolm viiendikku häältest. Näiteks Eestis on selline varumehhanism olemas valijameeste kogu näol ja Lätis valitakse president ära parlamendi tagasihoidlikuma toetuse korralgi.

See kolme viiendiku nõue oli ühtlasi mehhanism, millega kommunist Vladimir Voronin võimult tõrjuti ja erakorralised valimised esile kutsuti. See juhtus 2009. aastal, mil Voronini juhitud kommunistid sai aprillis valimistel 60 kohta parlamendis ehk ühe võrra vähem kui presidendivalimiseks vajalik. Mõni kuu hiljem oli nende tulemus palju nõrgem, kuid Euroopa-meelne koalitsioongi ei tulnud presidendivalimisega toime.

Sellest ajast on Moldovas olnud presidendi asemel kohusetäitja. Septembrist 2009 kuni detsembrini 2010 täitis seda rolli Liberaalse Partei esimees ja tollane parlamendi spiiker Mihai Ghimpu. Kaks päeva oli kohusetäitjaks Liberaaldemokraatliku Partei esimees peaminister Vlad Filat ja siis oli Marian Lupu kord. Tema lõi kommunistidest lahku ja sai 2010. aasta sügisel valitud parlamendi esimeheks.

Kokku olid Moldovas kahe aasta jooksul, 2009-2010 kolmed parlamendivalimised.

Lõpuks ometi uus president

Poolteist aastat pärast 2010. aasta valimisi ei õnnestunud maal samuti presidenti valida ja vaid formaaljuriidiline trikitamine hoidis ära järjekordsed valimised. Vahepeal sisuliselt loobuti presidendivalimistest. Ja kui Marian Lupu kandidatuur ebaõnnestus, esitati konstitutsioonikohtule kaebus, et kedagi parlamendiliikmetest sunniti valimissedelit teisele näitama. See loeti valimiste salajasuse põhimõtte rikkumiseks ja valimised tühistati.

Hakati kavandama referendumit konstitutsiooni muutmiseks. Jätkati kompromisskandidaadi otsinguid. Kommunistid protestisid ja leidsid, et parlament tuleb taas laiali saata. Mõne nädala eest pidi presidendiks saama IMFis töötav Veronica Bacalu. Kõik paistis sujuvat, aga ühtäkki leidis osa koalitsioonist, et ta on liiga tundmatu. Seejärel jõuti Nicolae Timofti juurde. Timofti valimist saatis kommunistide meeleavaldus ja spekulatsioonid, et Voroninist lahku löönud nn Igor Dodoni rühm võib viimasel hetkel kõikuda. Tulemus näitab, et seda siiski ei juhtunud.

Kui Timofti oleks ebaõnnestunud, poleks koalitsioonil jätkunud argumente kommunistide nõudmiste jätkuvaks tõrjumiseks ja see tähendanuks parlamendi laialisaatmist. Vaatamata suurele segadusele parlamendis, on Vlad Filati juhitud valitsus suutnud viimastel aastatel edukalt toimida.

Nicolae Timofti on oma peasuundadeks nimetanud reforme, Euroopa integratsiooni ja sõjalist neutraliteeti. Konstitutsioonikohtul tuleb tema valimine veel kinnitada ja peagi seejärel saab uus president ametisse asuda.

Muuseas on Jevgeni Ševtšuki näol uus president tunnustamata Transnistria separatistlikul piirkonnal. Et Ševtšuk ei olnud Kremli kandidaat, võib uusi perspektiive avaneda Moldovale väga valusa Transnistria küsimuse lahendamisel.

Artikkel pärineb Andres Herkeli veebipäevikust www.herkel.net.

Tagasi üles