Kaamera on kliendi sõber, mitte vaenlane

Esmaspäevaks oli ka Sanatoorim Tervis AS uksele kleebitud nõetekohane kaameravalvest teavitav silt, mille kellegi kuri käsi sealt vahepeal eemaldanud oli. Foto: Ants Liigus

“Tervise vabaajakeskus rikub räigelt andmekaitse nõudeid,” pöördus toimetuse poole haavunud kodanik, kellele ei mahtunud hinge, et Pärnus AS Sanatoorium Tervise veekeskuses pole ühtki silti, mis hoiataks kliente selle eest, et neid kaamerasilmast jälgitakse.

Tõepoolest, vastavalt isikuandmete kaitse seadusele võib isikute või vara kaitseks isikuandmeid edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku kasutada üksnes juhul, kui sellega ei kahjustata ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve ning kogutavaid andmeid kasutatakse ainult nende kogumise eemärgist lähtuvalt.

Andmesubjekti nõusolekut asendab sellise andmetöötluse korral jälgimisseadmestiku kasutamise fakti ja andmete töötleja nime ja kontaktandmete selge teatavakstegemine.

Ehk vastav salvestamisest teavitav silt, mida sanatooriumi uksel – erinevalt Tervise Paradiisi veekeskusest – reedel ei olnud.

Turvalisuse huvides

“Meil on see silt ära näpatud, kleebime selle sinna kohe varsti tagasi,” selgitas AS Sanatoorium Tervise ja OÜ Tervise Paradiisi juhatuse liige Jaan Ratnik. “Me ei ole viimaste kuude jooksul seda tõesti eraldi kontrollinud.”

Kui palju kaameraid sanatooriumis ja Tervise Paradiisis täpselt on, Ratnik ei nimetanud, küll on nende hulka tema andmetel viimastel aastatel suurendatud klientide turvalisuse huvides. “Need aitavad instruktoritel efektiivsemalt eri basseinidel silma peal hoida, kui keegi peaks basseinis abi vajama,” selgitas ta.

Samuti, nagu usub Ratnik, jätab teadmine, et kaamera jälgib, nii mõnegi pikanäpumehe käed taskusse. Kui palju vargusi kaamerate tõttu ära on hoitud, pole võimalik öelda. Kuid nii mõnigi juhtum on tänu elektroonilisele salasilmale lahenduse leidnud.

Näitena tõi Ratnik eelmisest aastat juhu, kus üks klientidest varastati sõna otseses mõttes paljaks. “Riidekappi ei jäänud mitte midagi järele,” nentis ta, et tollele inimesele jäid vaid ujumispüksid.

Tänu videosalvestusele aga õnnestus varas kindlaks teha ja politseile üles anda. “Sellesama kaamerapildi alusel, mis võtab keskuse peasissepääsu,” sõnas Ratnik, rõhutades, et kaameraid ei ole riietus- ega pesuruumides, samuti saunades.

Pidevalt fookuses

Võib ju filosofeerida, kuhumaani ühiskond omadega jõuab, kui igal pool jälgivad meid kaamerad. Kuid üldiselt on Ratnik seda meelt, et kaamerate kui suhteliselt leebete profülaktiliste vahendite kasutamine on õigustatud.

“Täna riputavad inimesed endast ju vabatahtlikult andmeid internetti üles ja linnaruumis kõnnime sisuliselt kogu aeg mingisuguse kaamera vaateväljas,” tõdes ta, et nii ehk naa salvestame end pidevalt ühele või teisele andmekandjale. Ja miks siis hoiduda kaameraid kasutamast seal, kus neist kasu võiks tõusta?

“Aga kui see inimene tõesti tundis ennast pahasti, siis me palume vabandust. Meil lähevad need kleepekad ja piktogrammid maja peal paratamatult aeg-ajalt kaduma,” palus Ratnik tekitatud psühhotrauma pärast veel kord andestust.